All official European Union website addresses are in the europa.eu domain.
See all EU institutions and bodiesTehke midagi meie planeedi heaks, trükkige käesolev leht välja ainult siis, kui väga vaja. Isegi väike heategu mängib suurt rolli kui seda teevad miljonid inimesed!
Article
Kui tursk kaheks aastaks rahule jätta, siis selle populatsioon Läänemeres taastuks
Henrik Sparholt, ICESi nõuandeprogrammi ametnik
Vees lahustunud hapniku vaatlused ja surnud homaarid lubasid Taani Keskkonnauuringute Instituudi teadlastel järeldada, et erakordselt suurel alal Kattegati väina lõunaosa põhjas puudus hapnik. Veidrate sündmuste põhjuseks sellel ööl oli anoksia ehk hapniku puudus merepõhjas. Teadlased usuvad, et homaarid lämbusid!
Kakskümmend kaks aastat hiljem on suures osas Läänemerest anoksilised piirkonnad ehk surnud alad.
Idülliline Taani saar Bornholm, mis asub Läänemeres enam-vähem Rootsi, Saksamaa ja Poola vahel, on tuntud oma suitsuheeringa poolest. Sajandeid oli kalarohkus kohaliku majanduse nurgakivi.
1970. aastatel andis umbes poole kalapüügi tulust tursk. 1980. aastate lõpuks moodustas tursapüük juba 80% koguväärtusest. Paljud kalurid nägid helget tulevikku ja investeerisid uutesse kalalaevadesse. Aga 1990. aastaks vähenes saaks järsult. See ei ole kunagi taastunud. Kokkuvarisemine avaldas kohalikule kogukonnale tohutut majanduslikku survet.
Läänemere tursavarude kadumise ulatuse ja kiiruse tõttu on kulutatud palju energiat, et aru saada, mis oli kõrgaja ja sellele järgnenud languse põhjuseks. Piirkond on muutunud rahvusvaheliseks juhtumiuuringuks, millest võivad õppida teised piirkonnad. Läänemere lugu ei ole lihtne – olukorra keerukus illustreerib probleeme, mis seisavad ees merekeskkonna poliitikakujundajatel.
Bornholmi kalurid, nagu ka nende kolleegid kogu Euroopas, on õiguslikult seotud ühise kalanduspoliitika karmide piirangutega, mis sätestavad kui palju ja millist kala võib kusagil püüda.
Rahvusvaheline Mereuuringute Nõukogu (ICES, International Council for the Exploration of the Sea) pakub teadusnõu bioloogiliselt ohutute püügitasemete kohta. Kalapüügi uuringute andmed, kalasaagi statistika ja okeanograafiliste tingimuste keskkonnaseire annavad väärtuslikke andmeid kõige enam püütavate kaubanduslike liikide tervisliku seisundi hindamiseks. Eelkõige on oluline teatud vanuses kalade arv piirkonnas. Mida rohkem noori kalu aastas ellu jääb, seda enam kalu võib püüda kaks kuni viis aastat hiljem, kui kalad on täiskasvanud. Ja mida rohkem täiskasvanud kalu on olemas, seda enam tekib kalamarja.
ELi liikmesriigid teevad teadusnõuannete alusel otsuseid lubatud kogupüügi kohta. Need otsused kajastavad tihti muid prioriteete kui kalavarude kaitset. 2006. aastal püüti ligikaudu 45% Euroopa merede hinnatud kalavarudest väljaspool bioloogiliselt ohutuid püügitasemeid. Nendes kalapüüginormides lepiti kokku ministrite tasemel.
Eriti alates 1960. aastatest on kunstväetiste laialdasem kasutamine põllumajanduses, aga ka linnastumine kasvatanud Läänemeres järsult toitainete sisendkogust – reostust. See on suurendanud fütoplanktoni kasvu ja kalavarusid (mida rohkem fütoplanktoni, seda rohkem on kaladel süüa). Samas on see põhjustanud ka suuremaid hapnikupuuduse probleeme mere kõige sügavamates osades.
Kui vesi muutub merepõhja lähedal anoksiliseks, kerkib merepõhjast vette vesiniksulfiidi. Vesiniksulfiid on mürgine enamikule eluvormidele ja see oli tõenäoliselt vesiniksulfiidi ja hapnikupuuduse koosmõju, mis sel 1986. aasta ööl Kattegatis salehomaare tappis.
Anoksilised piirkonnad Läänemeres on nüüd nii suured, et on põhjustanud võimalike kudemisalade kahanemise Läänemere idaosa keskel. See vähendab tursa kudemist.
Tursamarja ja maimude kõrget ellujäämismäära aastatel 1978–1983 võib selgitada nelja teguri abil. Esmane seletus on see, et kalapüügikoormus vähenes 1970. aastate lõpus. Teiseks tuli ilmastikutingimuste tõttu Põhjamerest sisse palju kõrge soolsusega vett. Läänemeri oli tegelikult mageveejärv, kuni merevee tase tõusis umbes 8 000 aastat tagasi, mistõttu Põhjamere vesi voolas järve. Soolase vee sissetung Läänemerre on soolasuse ja hapnikutaseme säilimise mõttes endiselt oluline.
See sissevool põhjustas suurema hapnikusisalduse tursa kudemisaladel ja seega jäi alles rohkem marja ning rohkem noorkalu. Kolmandaks oli siis külluses kopepoodide vastseid (pseudocalanus acuspes), mis on tursa peamine toiduallikas, ning lõpetuseks oli vähe looduslikke vaenlasi, nagu kilusid ja hülgeid. Kilud toituvad tursamarjast ning hülged püüavad turska.
Alates 1980. aastate keskpaigast on sissevool Põhjamerest vähenenud, mis on toonud kaasa kehvad tingimused marja ellujäämiseks ja väiksema noorkalade hulga. Madalam soolsus on vähendanud ka kopepoodide hulka, mis on maimude põhitoit. Kuigi bioloogiliselt ohutuid püügitasemeid alandati järgnevatel aastatel, oli poliitiliselt kokkulepitud püük (lubatud kogupüük) sellest piirist kõrgem (Joonis 1).
Ebaseaduslik kalapüük teeb probleemi hullemaks. Hinnanguliselt lossitakse täiendavalt 30% kala selles Läänemere osas ebaseaduslikult. 2007. aasta suvel oli Poola kalalaevade ebaseaduslik kalasaak nii suur, et Euroopa Komisjon peatas Poola kalapüügi 2007. aasta teisel poolel.Kliimamuutused mõjutavad nii Läänemere temperatuuri kui ka soolsuse tasakaalu. Temperatuuri tõus sügavas vees suurendab metaboolset vajadust hapniku järele ja vähendab hapniku lahustuvust vees. See omakorda aitab kaasa anoksia suuremale geograafilisele levikule. Soolsus on Läänemeres alates 1980. aastate keskpaigast stabiilselt vähenenud suurema sademete hulga ja vähenenud sissevoolu tõttu Põhjamerest Läänemerre.
Mõlemad tegurid on seotud kliimaga. Juba üsna väike soolsuse vähenemine kallutab tasakaalu ja muudab Läänemere elupaikade olemust. Kolme kõige enam püütava liigi hulgas, milleks on tursk, heeringas ja kilu, on väiksema soolsuse suhtes eriti tundlik tursk, sest soolsus mõjutab nii tursa taastootmisvõimet kui ka tursamaimude eelistatud toidu kättesaadavust.
Läänemere tulevase merekliima prognoosiks on jätkuv sademete suurenemine ja vee väiksem sissevool Põhjamerest. See tähendab, et tursa- ja teiste merekalade varud vähenevalt tõenäoliselt veelgi, välja arvatud juhul, kui kalapüügi koormust vähendatakse.
Joonis 2 / Hinnangud hüpoksia (hapnikusisaldus vähem kui 2 ml/l) ja anoksia ulatuse kohta (hapnikusisaldus null; tihti koos vesiniksulfiidiga, mis reageerib hapnikuga, mille tagajärjel tekib sulfaat. Kui see reaktsioon toimub, peetakse hapnikusisaldust negatiivseks) 2007. aasta sügisel. Allikas: http://www.helcom.fi/environment2/ifs/ifs2007/en_GB/HydrographyOxygenDeep/.
Läänemere keeruliste ja tõsiste keskkonnaprobleemidega tegelemiseks on piirkonna riigid kokku leppinud Läänemere tegevuskavas, et arendada riiklikke meetmeid põllumajandus-, kalandus- ja regionaalpoliitika lõimimise suunas. Kava, mis võeti vastu 2007. aasta novembris, on oluline alus ELi poliitika rakendamiseks piirkonnas.
Kliimamuutused muudavad Läänemerd ja selle võimet toetada püütavaid tursapopulatsioone. Selleks et kalavarud jääksid kaubanduslikult arvestatavale tasemele, peab majandamisel neid muutusi arvesse võtma.
Professor Brian MacKenzie, DTU-Aqua, Taani tehnikaülikool
See sisaldab uut merestrateegia raamdirektiivi, mille järgi Läänemerega piirnevad riigid peaksid 2020. aastaks saavutama Läänemere hea keskkonnaseisundi, ja sinna kuulub ka kalavarude hea olukorra taastamise nõue.
Lisaks sellele töötab Euroopa Komisjon välja Läänemere piirkondlikku strateegiat, mis viib tegevuskavani, kus määratletakse kõige olulisemad osapooled, kasutatavad rahastamisvahendid, aga ka tööde ajakava. Selle strateegia vastuvõtmine liikmesriikide poolt on ELi eesistujariigi Rootsi üks prioriteete 2009. aasta teisel poolel. Rootsi on nimetanud Läänemere keskkonda üheks oma prioriteetsemaks küsimuseks.
Ühine kalanduspoliitika (CFP, Common Fisheries Policy) töötati välja selleks, et reguleerida kalapüüki, pidades silmas keskkonda, majandust ja ühiskonda. Paljusid kaubanduslikult väärtuslikemaid kalaliike on Euroopas liigselt püütud ning nende populatsioonid jäävad täna alla bioloogiliselt ohutute piiride. Õigusloome iseloom muudab püüginorme ületavate liikmesriikide eduka vastutuselevõtmise kalliks ja keeruliseks.
Ilmne ebaedu paljude kalavarude säästval majandamisel on viinud merendusasjatundjate üleskutseteni muuta oluliselt poliitikat, mis on selgelt riikide kompromissi tulemus. Merekeskkonda peaks käsitlema ökosüsteemina, mitte ekpsluateeritava majandusharuna.
Euroopa Liidu merenduse ja kalanduse volinik Joe Borg on öelnud isegi seda, et ühine kalanduspoliitika ei soodusta kalurite ja poliitikute vastutustunnet, ja ta alustas kiiresti poliitika ülevaatamist 2008. aasta septembris – neli aastat varem, kui ajakava ette näeb.
Kirjandus
Diaz, R. J. ja Rosenberg, R., 2008. Spreading Dead Zones and Consequences for Marine Ecosystems. Science, kd 321, lk 926–929.
Mackenzie, B. R.; Gislason, H.; Mollmann, C.; Koster, F. W., 2007. Impact of 21st century climate change on the Baltic Sea fish community and fisheries. Global Change Biology, kd 13, 7, lk 1 348–1 367.
Sparholt, H.; Bertelsen, M.; Lassen, H., 2008. A meta-analysis of the status of ICES fish stocks during the past half century. ICES Journal of Marine Science, kd. 64, 4, lk 707–713.
For references, please go to https://www.eea.europa.eu/et/articles/kalad-kuival-merekeskkonna-korraldus-muutuvas-kliimas or scan the QR code.
PDF generated on 2024-10-08 12:20
Engineered by: EEA veebitöögrupp
Software updated on 26 September 2023 08:13 from version 23.8.18
Software version: EEA Plone KGS 23.9.14
Tegevused dokumentidega
Jagage teistega