Kliimamuutused kujutavad endast kõigi aegade kõige suuremat ja ulatuslikumat turutõrget.

Sir Nicholas Stern, Ühendkuningriigi valitsuse majandusteenistuse juhataja
ja endine Maailmapanga peaökonomist, 2006

Viimase 150 aasta jooksul on Maa keskmine temperatuur tõusnud peaaegu 0,8 °C ja Euroopas ligikaudu 1 °C. 11 viimasest 12 aastast (1995–2006) on olnud maailma pinnatemperatuuri osas kõige soojemad (alates aastast 1850). Kui ei võeta ülemaailmseid meetmeid heidete piiramiseks, võib Maa temperatuur valitsustevahelise kliimamuutuste rühma hinnangul tõusta aastaks 2100 veel 1,8–4,0 °C. See tähendab, et temperatuuri tõus tööstusrevolutsiooni eelsest ajast alates oleks üle 2 °C. Sellest lävest edasi on vägagi tõenäolised pöördumatud ja võimalik et katastroofilised muutused. (Lisateave)

Kliimamuutuste mõjusid on võimalik näha juba praegu ja need annavad prognooside kohaselt aina rohkem tunda. Äärmuslikud ilmastikunähtused, sealhulgas kuumalained, põuad ja üleujutused muutuvad sagedasemaks ja tõsisemaks. Euroopas on temperatuuri tõus kõige suurem Lõuna-Euroopas ja Arktika piirkonnas. Sademete hulk Euroopa lõunaosas väheneb ning põhja- ja loodeosas suureneb. See avaldab mõju looduslikele ökosüsteemidele, inimtervisele ja veevarudele. Majandussektorid nagu metsandus, põllumajandus, turism ja ehitus kannatavad kõige rohkem. Põhja-Euroopa põllumajandussektorile võiks temperatuuri vähene tõus kasuks tulla.

Kliimamuutuste peatamiseks tuleb oluliselt vähendada maailma kasvuhoonegaaside heitkoguseid, mis eesmärgil on kehtestatud vastavad poliitikad.

Inimtekkeliste kasvuhoonegaaside peamised allikad on järgmised:

• fossiilkütuste põletamine transpordis, tööstuses ja majapidamistes ning elektri tootmisel;
• muutused põllumajanduses ja maakasutuses, nagu metsa raadamine;
• jäätmeladestus ja
• tööstuslike fluoritud gaaside kasutamine.

Isegi kui heidete vähendamiseks kehtestatud poliitikad ja tehtavad jõupingutused on tõhusad, on teatud kliimamuutused paratamatud. Sel põhjusel peame töötama välja ka strateegiad ja meetmed kohanemiseks kliimamuutustega Euroopas ja eelkõige väljaspool Euroopat, sest kõige vähem arenenud riigid on kõige tundlikumad, neil on kohanemiseks kõige vähem rahalisi ja tehnilisi vahendeid.