Põllumajandus – sissejuhatus

Muutke keelt
Lehekülg Viimati muudetud 2019-05-14
4 min read
Põllumajandussektor on üks Euroopa peamisi maakasutajaid ja kujundab seeläbi maapiirkondade maastikke. Põllumajandus avaldab mitmesugust otsest ja kaudset keskkonnamõju ning sõltub omakorda loodusvaradest.

_DGP5161_2.jpg

More photos

Põllumajandusmaal on oluline roll kogu Euroopa Liidu maakasutuses. Rohumaa ja põllumaa pindala kokku on 39% Euroopa maakattest (EEA, 2017a). Põllumajandus on üks suurimaid loodusvarade kasutajaid ja põllumajanduse suhe keskkonnaga on keerukas (OECD, 2017). Järgmised andmed kajastavad põllumajanduse tegevust ja mõju Euroopa Liidus.

  • 2015. aastal tekkis Euroopas ligikaudu 94% ammoniaagiheitest põllumajanduses, eelkõige sõnniku ladustamisel, läga laotamisel ja anorgaaniliste lämmastikväetiste kasutamisel.
  • kuivendatud turvasmullaga põllumajanduslikult maalt on CO2 heide kuni 100,5 miljonit tonni CO2 aastas, metsanduses eraldub 67,6 miljonit tonni CO2. Euroopa Liit, kus kuivendatud pinnasest eraldub kokku 173 miljonit tonni CO2 aastas, on maailmas suuruselt teine turbaalade CO2 heite piirkond (esimene on Indoneesia) (Berge et al., 2017).
  • Niisutamise kaudu avaldab põllumajandus suurt survet taastuvatele veevarudele. Hooajaliselt tarbib põllumajandus üle 50% Euroopas kasutatavast veest.
  • Põllumajandus on üks peamisi nitraatide allikaid pinna- ja põhjavees. Mitmes Euroopa piirkonnas on nitraatide kontsentratsioon endiselt liiga kõrge ja sageli on nendes piirkondades põllumajandus intensiivne.
  • Ligikaudu 9% põllumajandusmaast on osa Natura 2000 aladest – see on kogu Euroopa Liitu hõlmav looduskaitsealade võrgustik.
  • Põllumajanduse panus taastuvenergia tootmisesse 2015. aastal oli 25 miljonit naftaekvivalenttonni (12,3%) ehk 15% rohkem kui 2013. aastal (põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat, 2017).
  • Põllumajandus on toidusüsteemide lahutamatu osa ja Euroopa Liidus toodetava toidu valik on mitmekesine.
  • Euroopa Liit on enamiku põllumajanduslike toorainete tootmisel üldiselt isemajandav. EL on ka ainus suurim põllumajanduslike toiduainete, sealhulgas töödeldud toiduainete eksportija (Euroopa Komisjon, 2016a).

 

Euroopa põllumajandusele on kaheks suureks probleemiks kliimamuutused (EEA, 2017c) ja maa hõivamine, st maa katmine näiteks asulate ja taristu paigutamiseks (EEA, 2017a). Kliimamuutus nõuab põllumajanduskultuuride kohandamist ja põhjustab äärmuslikke ilmastikunähtusi (kliimamuutustega kohanemise lisateave: vt EEA aruanne ja platvorm Climate-ADAPT) ning selleks on vaja põhjalikku riskijuhtimist. Maa hõivamise tõttu väheneb põllumajandusmaa pindala paljudes piirkondades.

Olulised suundumused

Põllumajandussektori areng sõltub paljudest teguritest ja piirkondlikest eripäradest, kuid Euroopa tasandil võib siiski märgata teatud olulisi suundumusi. Põllumajandusmaana arvestatava maa protsent kogu maa pindalast väheneb ja sektorit mõjutab maa hõivamine, st maastiku muutmine tehislikuks. Sellest sõltumata väheneb põllumajandusettevõtete arv ja suureneb nende keskmine suurus.

Kõik kolm tegurit – maa hõivamine, põllumajanduse intensiivistumine ja ekstensiivistumine – vähendavad suure loodusväärtusega põllumajandusmaa pindala ja põllumajandusmaal elavate lindude asurkondi.

Viimastel aastatel on põllumajandusele üha raskemini mõjunud äärmuslikud ilmastikunähtused. Kliimamuutustega kaasnevad rahe, tugevad sajud, üleujutused ja põuad on vähendanud saaki (EEA, 2017c).

Poliitikataust

Põllumajandussektori arengut mõjutab tugevalt Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika (vt Köster, 2010). ELi põllumajanduspoliitikal on juba alates selle loomisest 20. sajandi keskel olnud tugev majandusmõõde. Viimase 50 aasta jooksul on siiski muutunud antavate toetuste liik ja poliitika raskuskese on nihkunud põllumajanduselt maaelu terviklikuma arengu poole koos struktuuri- ja põllumajanduse keskkonnameetmetega. Praegu on ühisel põllumajanduspoliitikal kaks põhisammast: I sammas, mis hõlmab põllumajandustootjate otsetoetusi ja turusekkumist, ja II sammas, millega toetatakse maaelu arengu programme.

Aastatel 2010–2014 moodustasid Eurooopa Liidu toetused põllumajanduslikust faktortulust[1] keskmiselt üle 35% ja otsemaksed põllumajandustootjatele 28%. Liikmesriigiti ulatusid need protsendid enam kui 90% (kõik toetused kokku) ja ligikaudu 45% (otsemaksed) Slovakkias kuni vastavalt 15% ja 12% Madalmaades (EPRS, 2017). 2018. aasta juunis avaldati Euroopa Komisjoni õigusakti ettepanek ühise põllumajanduspoliitika kohta pärast 2020. aastat. Selle eesmärk on suurem tulemustele orienteeritus ja see püüab kaasa aidata keskkonna- ja kliimaeesmärkidele ja -püüetele.

Põllumajandustootmine toimub ka muude Euroopa Liidu ja rahvusvaheliste poliitikate raames. Mõni neist – näiteks nitraadidirektiiv ja veepoliitika raamdirektiiv – on ühise põllumajanduspoliitika struktuuris juba kajastatud. Lisaks sellele on viimase kümnendi jooksul näiteks ka energia- ja kliimapoliitika mõjutanud energiakultuuride tootmise kasvu OECD/FAO, 2017).

Põllumajandussektoril on ka oluline roll Euroopa Liidu bioloogilise mitmekesisuse strateegia eesmärkide ja ÜRO kestliku arengu eesmärkide saavutamisel.

EEA tegevus

EEA teeb koostööd ELi muude organisatsioonidega näiteks põllumajanduse keskkonnanäitajate ühise kogumi koostamisel. EEA andmeid kasutatakse ühise põllumajanduspoliitika seires ja hindamisel, näiteks sisendina kontekstinäitajate koostamisel. EEA-l on osa Copernicuse maismaaseire teenustes, kus ta uurib võimalusi, kuidas üha rohkem kasutada Copernicuse andmeid põllumajanduskeskkonna hindamisel. Samuti püüab EEA täita põllumajandussektori vajadusi Maa seireandmete ja ‑toodete osas, näiteks seoses täppispõllumajanduse tehnoloogiate rakendamisega.

Peale tiheda koostöö Euroopa Liidu muude organisatsioonidega teeb EEA koostööd ka keskkonna ja põllumajanduse riiklike teemakeskustega. Need keskused moodustavad lahutamatu osa EEA Euroopa keskkonnateabe- ja ‑vaatlusvõrgustikust (Eionet), milles on esindatud EEA 39 riiki. Toimub sünergia muude rahvusvaheliste organisatsioonide tegevusega nagu Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) ja ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO). Samuti teeb EEA koostööd teadusringkondadega ja eksperdirühmadega, näiteks projektirühmadega, mida toetatakse programmi „Horisont 2020“ raames.

 

Uued väljaanded

Uues EEA aruandes „Food in a green light“ käsitletakse toidu tootmist ja tarbimist toidusüsteemi perspektiivist.



[1] Põllumajanduslik faktortulu mõõdab kõigi tootmisfaktorite (maa, kapital, tööjõud) tasustamist, sõltumata sellest, kas need kuuluvad põllumajandusettevõttele või mitte. See näitab tootmisega tegeleva põllumajandusettevõtte loodud koguväärtust ja määratletakse tootmise väärtusena ilma muutuvkulude, amortisatsiooni ja tootmismaksudeta ning koos tootmistoetustega. (Alus: põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat, 2017)

Seotud sisu

Uudised ja artiklid

Seotud andmed

Seotud andmevisualiseeringud

Seotud indikaatorid

Use of freshwater resources Despite renewable water is abundant in Europe, signals from long-term climate and hydrological assessments, including on population dynamics, indicate that there was 24% decrease in renewable water resources per capita across Europe between 1960 and 2010, particularly in southern Europe. The densely populated river basinsin different parts of Europe, which correspond to 11 % of the total area of Europe, continue to be hotspots for water stress conditions, and, in the summer of 2014, there were 86 million inhabitants in these areas. Around 40 % of the inhabitants in the Mediterranean region lived under water stress conditions in the summer of 2014. Groundwater resources and rivers continue to be affected by overexploitation in many parts of Europe, especially in the western and eastern European basins. A positive development is that water abstraction decreased by around 7 % between 2002 and 2014. Agriculture is still the main pressure on renewable water resources. In the spring of 2014, this sector used 66 % of the total water used in Europe. Around 80 % of total water abstraction for agriculture occurred in the Mediterranean region.  The total irrigated area in southern Europe increased by 12 % between 2002 and 2014, but the total harvested agricultural production decreased by 36 % in the same period in this region. On average, water supply for households per capita is around 102 L/person per day in Europe, which means that there is 'no water stress'. However, water scarcity conditions created by population growth and urbanisation, including tourism, have particularly affected small Mediterranean islands and highly populated areas in recent years. Because of the huge volumes of water abstracted for hydropower and cooling, the hydromorphology and natural hydrological regimes of rivers and lakes continue to be altered. The targets set in the water scarcity roadmap, as well as the key objectives of the Seventh Environment Action Programme in the context of water quantity, were not achieved in Europe for the years 2002–2014.

Sarnased publikatsioonid

Vaata lisaks

Geographic coverage

Tegevused dokumentidega
Tellimused
Loo konto – aruannete (paberil ja/või elektrooniliste) ja kord kvartalis ilmuva e-uudiskirja tellimine.
Jälgige meid