Majandus ja keskkond

Sõna „majandus" on pärit iidsest kreeka sõnast „oikonomia", mis tähendab majapidamise eest hoolitsemist. Tegevus, mida see sõna hõlmab, on pärit veelgi kaugemast minevikust. Varased kogukonnad koosnesid peamiselt laiendatud perekondadest, kes töötasid ühiselt rühma ellujäämise ja põhivajaduste rahuldamise nimel. Kogukonna eri liikmetel olid mitmesugused kohustused: hankida toitu, leida või ehitada peavari jne.

Meie ühiskonna ja tehnoloogia keerulisemaks muutudes hakkasid kogukonna liikmed spetsialiseeruma erinevatele ülesannetele, mille täitmist kogukond vajas. Spetsialiseerumisega suurenes kaupade ja teenuste vahetamine nii kogukonna sees kui ka kogukondade vahel.

Turuhinnad

Ühise vääringu kasutamine muutis kaubavahetuse lihtsamaks. Olgu tegemist helmeste, hõbemüntide või eurodega, nn raha väljendab selget kokkulepet, et iga inimene, kes seda omab, saab vahetada seda kaupade ja teenuste vastu. Tegelik hind – kui palju ühisvääringu ühikuid tuleb toote eest välja käia – on samuti ostja ja müüja vaheline kokkulepe.

Selleks et selgitada, kuidas määratakse turgudel kindlaks müügi- või ostuhind, kasutatakse erinevaid mudeleid. Üks põhieeldus on see, et ostja või tarbija omistab tootele teatud väärtuse ja on nõus selle eest maksma. Enamiku toodete puhul peab paika tõsiasi, et mida kõrgem on toote hind, seda vähem on tarbijad valmis seda ostma.

Teise eelduse kohaselt ei toodaks tarnija toodet, kui seda ei saaks müüa toote omahinnast kõrgema hinnaga. Tegelikkuses võivad tarnijad – selleks et tõrjuda turult oma konkurente või vähendada laoülejääke – müüa enda tooteid omahinnast madalama hinnaga, mida kutsutakse dumpinguks.

Olulisim märksõna on siinkohal „maksumus". Kuidas me arvutame toote maksumust? Kas need hinnad, mida me kaupade ja teenuste eest maksame, sisaldavad loodusvarade ehk tehnilisemalt väljendudes loodusliku kapitali kasutamise maksumust või tootmise ja tarbimisega tekitatava saaste maksumust?

Lühike vastus on „ei". Peaaegu ükski turul kehtestatud hindadest ei kajasta tootmiskuludele lisaks ka keskkonnakulusid (sh keskkonnaseisundi halvenemisest tingitud tervishoiukulud). Meie praegune majandussüsteem on rajatud tuhandeaastasele tavale, mis põhineb arusaamal, et teenused, mida loodus meile pakub, tulevad meile kätte tasuta. Enamikul juhtudel katab summa, mille me maksame materjalide (raua, rauamaagi, vee, puidu jne) eest, kaevandamis-, transpordi- ja ettevõtluskulud. See on üks meie praeguse majandussüsteemi peamine puudus ja seda ei ole kerge kõrvaldada – eeskätt kahel põhjusel.

Raskused kulude hindamisel

Esiteks on väga keeruline koostada kuluprognoosi kõikide nende teenuste ja hüvede kohta, mida loodus meile pakub, või kogu selle kahju kohta, mida meie tegevus endaga kaasa toob. See, kui palju üksikisikud või ühiskond on valmis puhta õhu eest maksma, võib olla väga erinev. Elanikkonnale, kes puutub kokku erakordselt suure tahkete osakeste saastega, võib puhas õhk olla väärt terve varanduse, ent nende jaoks, kes saavad nautida puhast õhku iga päev, võib see olla asi, mida nad vaevu tähele panevad.

Keskkonnaküsimustele spetsialiseerunud majandusteadlased töötavad välja raamatupidamispõhimõtteid, millega püütakse välja arvutada keskkonnast saadavate hüvede ja meie tegevusega keskkonnale tekitatava kahju n-ö hind.

Selle keskkonnaalase raamatupidamisarvestuse vallas tehtava töö ühe osana keskendutakse kahju suurusele, et arvutada välja teenuste rahaline väärtus. Õhukvaliteedi puhul arvutatakse näiteks välja tervishoiukulud, mis on tingitud halvast õhukvaliteedist, inimeste hukkumisest, keskmise eeldatava eluea lühenemisest, tööpäevade kaotsiminekust jne. Samuti püütakse leida vastust küsimusele, kui palju on väärt elamine vaikses piirkonnas? Vaikse elukeskkonna turuväärtuse hindamisel võidakse kasutada erinevusi samas seisukorras olevate majade hindades.

Kõik need arvutused jäävad aga siiski suunavaks. Alati ei ole selge, mil määral aitab halb õhukvaliteet kaasa konkreetsete hingamisprobleemide süvenemisele või mil määral viib müra alla kinnisvarahinnad.

Mõne loodusvara puhul hinnatakse keskkonnaalase arvepidamise raames ka seda, kui palju mingit loodusvara – näiteks valgalal magevett – konkreetses piirkonnas leidub. See hõlmab sademete määra, jõgede vooluhulka, pinna- ja põhjavett jms.

(c) Gülcin Karadeniz

Keskkonnateenuste eest tasumine

Teiseks – isegi kui me suudaksime riputada teenusele külge selge hinnasildi, oleksid nende nn lisakulude lühiajalisel kajastamisel praegustes hindades rängad sotsiaalsed tagajärjed. Järsk toiduainehindade tõus 2008. aastal, mil mõne põhitoiduaine hind kuue kuuga kahekordistus, mõjutas kõiki, ent eelkõige kõige vaesemaid. Kiire ümberlülitumine süsteemilt, kus looduse pakutavad teenused on tasuta, süsteemile, kus on arvesse võetud kõiki kulusid, oleks sotsiaalselt võrdlemisi vastuoluline.

Mõningad keskkonnakulud sisalduvad mõne kauba ja teenuse eest makstavas hinnas aga juba praegu. Kõige tavalisemad vahendid, mida valitsused turuhindade kohandamiseks kasutavad, on maksud ja toetused. Keskkonnamaksud suurendavad toote maksumust, tõstes toote müügihinda. Seda vahendit võiks kasutada selleks, et vähendada teatud mittesäästlike toodete tarbimist. Näiteks mõnes Euroopa linnas kohaldatavad ummikumaksud lubavad sõita kesklinnas vaid nendel autoomanikel, kes on tasunud selle eest lisamaksu.

Samamoodi saab toetuste abil, millega vähendatakse toodete ostuhinda, ärgitada tarbijaid valima keskkonnahoidlikumaid tooteid. Neid vahendeid saab kasutada ka selleks, et lahendada sotsiaalse võrdsusega seotud probleeme, pakkudes abi ebasoodsas olukorras olevatele ja kahju kannatavatele.

Keskkonnaküsimustega tegelevad majandusteadlased töötavad välja ka keskkonnaalase rmaksueformi põhimõtteid, et uurida võimalust keskkonnahoidlike alternatiivide toetamiseks makse muuta ja reformida keskkonda kahjustavaid toetusi.

Mõnel juhul võib turuosaline (tarnija või ostja) olla turu mõjutamiseks piisavalt suur. Mõne keskkonnahoidliku tehnoloogia ja toote jaoks on riigiasutuse otsus minna üle asjaomase tehnoloogia kasutamisele andnud võimaluse siseneda turule ja konkureerida seal juba kanda kinnitanud osalistega.

Ehkki majandusteadus aitab meil mõista mõnd põhimõtet, mis suunab meie tootmis- ja tarbimismudeleid, hindu ja stiimuleid, võivad meie üleilmastunud maailmas mängu tulla paljud muud tegurid, teiste seas tehnoloogia ja poliitika.