Majandus: ressursitõhusus, rohemajandus ja ringmajandus

Heaolu ei ole lihtne määratleda või mõõta. Paljud meist nimetaksid enda heaolu suurendavate teguritena head tervist, perekonda ja sõpru, isiklikku julgeolekut, elamist meeldivas ja tervislikus keskkonnas, rahulolu töökohaga ning kõrget elatustaset tagavat sissetulekut.

Ehkki inimeseti võib see olla erinev, mängivad meie heaolu puhul olulist rolli majanduslikud tegurid – töökoha omamine, korraliku sissetuleku teenimine, head töötingimused. Sellised kaalutlused nagu töökohakindlus ja tööpuudus muutuvad iseäranis oluliseks majanduskriisi ajal, olles võimelised mõjutama kogu ühiskonna moraali ja heaolu.

On ilmselge, et vajame hästi toimivat majandust, mis ei varusta meid üksnes vajaminevate kaupade ja teenustega, vaid ka töökohtade ja sissetulekuga, mis tagab meile teatava elatustaseme.

Majandus sõltub keskkonnast

Hästi toimiv majandus sõltub muu hulgas loodusvarade ja materjalide, nagu puit, vesi, põllukultuurid, kala, energiaallikad ja mineraalid, katkematust voost. Häired esmatähtsate toorainetega varustamises võivad seisata tegevuse neist sõltuvates sektorites ning sundida ettevõtteid koondama töötajaid või peatama kaupade ja teenuste pakkumise.

Katkematu voo tagamine eeldab seda, et me võime kaevandada loodusvarasid nii palju kui soovime. Ent kas me tõesti saame seda teha? Või – kui me seda teeme – kuidas see mõjutab keskkonda? Kui palju võime me tegelikult kaevandada, kahjustamata sealjuures keskkonda?

Lühike vastus oleks, et me kaevandame juba praegu liiga palju – rohkem, kui meie planeet suudab sama aja jooksul toota või taastada. Mõned uuringud näitavad, et viimase saja aasta jooksul on materjalitarbimine ühe isiku kohta maailmas kahekordistunud ning primaarenergia tarbimine lausa kolmekordistunud. Teisisõnu tarbib igaüks meist laias laastus kolm korda enam energiat ja kaks korda enam materjale kui seda tegid meie esiisad 20. sajandi alguses. Pealegi on meid, kes seda teevad, praegu üle 7,2 miljardi, võrreldes eelmise sajandi alguse 1,6 miljardi tarbijaga.

Praegune loodusvarade kaevandamise tempo ja kasutamise viis vähendavad meie planeedi suutlikkust meid loodsuvaradega varustada. Võtkem näiteks kalavarud. Ülepüük, reostus ja kliimamuutused on oluliselt kahjustanud maailma kalavarusid. Paljud varem kalandusest sõltunud rannikualade kogukonnad on pidanud investeerima teistesse valdkondadesse, näiteks turismi. Need, kes ei ole suutnud oma majandust mitmekesistada, vaevlevad raskustes.

Meie majandustegevusel on ulatuslik keskkonnaalane ja sotsiaalne mõju. Õhusaaste, ökosüsteemide hapestumine, bioloogilise mitmekesisuse kadu ja kliimamuutused on keskkonnaprobleemid, mis mõjutavad tugevalt meie heaolu.

Roheline ja ressursitõhus

Et keskkond säiliks ning oleks võimalik ka edaspidi selle hüvesid kasutada, peame vähendama kaevandatavate loodusvarade kogust. Selleks tuleb muuta viisi, kuidas me kaupu ja teenuseid toodame ning tarbime. Lühidalt öeldes peame muutma oma majanduse roheliseks.

Kuigi mõistet „rohemajandus" on määratletud mitmeti, viidatakse sellega üldjuhul majandusele, kus kõikide tootmis- ja tarbimisvalikute tegemisel peetakse silmas ühiskonna heaolu ja keskkonna üldist seisundit. Tehnilisemalt väljendudes on tegemist majandusega, kus ühiskond kasutab ressursse tõhusalt, edendades inimeste heaolu ning säilitades samas looduslikud süsteemid, mis meid üleval peavad.

EL on juba vastu võtnud strateegilised eesmärgid ning konkreetsed tegevusprogrammid, et muuta oma majandus säästlikumaks. Strateegia „Euroopa 2020" eesmärk on tagada nutikas, jätkusuutlik ja sotsiaalselt kaasav majanduskasv, mis on arukas,. Selle eesmärk on suunata tähelepanu tööhõivele, haridusele ja uuringutele, kuid ka kliima- ja energia sihteesmärkide saavutamise kaudu madala süsinikusisaldusega majanduse toetamine.

Strateegias on määratletud nende eesmärkide saavutamiseks juhtalgatused. Juhtalgatusel „Ressursitõhus Euroopa" on selle valdkonna ELi poliitikas keskne roll. Seal toodud eesmärkide elluviimiseks on vastu võetud ka mitu õigusaktide paketti.

Ent mida me peame tegema selleks, et muuta ELi majandus ressursitõhusaks? Lühidalt öeldes peame tootma ja tarbima viisil, millega optimeeritakse kõikide kaasatud ressursside kasutamine. Selleks tuleb luua tootmissüsteemid, mis tekitavad üha vähem jäätmeid või kasutavad suurema toodangu andmiseks vähem ressursse.

(c) Stipe Surac / EEA Waste•smART

Üksikute sektorite asemel tuleb mõelda tervet süsteemi silmas pidades

Sektorikesksus tuleb asendada süsteemikeskse lähenemisega. Süsteem hõlmab kõiki protsesse ja kogu taristut, mis ühe ressursi või tegevusega seotud on. Nii näiteks koosneb energia süsteem erinevaid energialiike (kivisüsi, tuul, päike, õli, looduslik gaas jne), kuidas me kaevandame või kasutame energiat (tuuleturbiinid, naftapuurkaevud, põlevkivigaas jne), kus me seda kasutame (tööstus, transport, kodude soojendamine jne) ning kuidas me seda jaotame. Lisaks tulevad siin mängu kaa maa ja veevaru, mida energiakasutus ja –tootmine mõjutab.

Materjalid sisse, tooted ja jäägid välja

Selleks et toota kaupa või teenust, vajame sisendit. Näiteks põllukultuuride tootmiseks vajavad põllumajandustootjad peale oma tööjõu maad, seemet, vett, päikest (energiat) ja tööriistu ning tänapäeva põllumajanduses ka väetisi ja pestitsiide ning keerulisemaid tööriistu. Sama võib öelda rohkemal või vähemal määral ka tänapäevase tootmise kohta. Selleks et toota elektroonikaseadmeid, vajame tööjõudu, samuti energiat, vett, maad, mineraale, metalle, klaasi, plasti, haruldasi muldmetalle, teadusuuringuid jne.

Enamik materjalidest, mida Euroopa Liidus tootmises kasutatakse, on ka kaevandatud ELis. 2011. aastal kasutati ELis elaniku kohta sisendina 15,6 tonni materjale, millest 12,4 tonni oli kaevandatud ELis ja ülejäänud 3,2 tonni oli imporditud.

Väike osa nendest materiaalsetest sisenditest eksporditi. Ülejäänud – 14,6 tonni elaniku kohta – tarbiti ära ELis. Materjalitarbimine on riigiti väga erinev. Näiteks soomlased tarbisid 2011. aastal enam kui 30 tonni materjale elaniku kohta, samal ajal kui Malta elanikud tarbisid materjale ühe inimese kohta 5 tonni.

Viimasel kümnendil on ELi majanduses loodud iga tarbitud materjaliühiku (mineraalid, metallid jne) kohta sisemajanduse koguprodukti näol rohkem lisaväärtust. Näiteks toodeti sama metallikogust kasutades mobiiltelefone või sülearvuteid, mis olid oma eelkäijatest väärtuslikumad. Seda nimetatakse loodusvara tootlikkuseks. Loodusvarade tootlikkus suurenes ELis aastatel 2000–2011 umbes 20% – 1,34 eurolt 1,60 eurole ühe materjalikilogrammi kohta. Majandus kasvas sel ajavahemikul 16,5%.

Mõnes Euroopa riigis on loodusvarade tootlikkus võrdlemisi suur. Šveits, Ühendkuningriik ja Luksemburg lõid 2011. aastal ühe materjalikilogrammi kohta lisaväärtust enam kui 3 euro eest, samal ajal kui Bulgaaria, Rumeenia ja Läti loodud lisaväärtus ühe kilogrammi kohta jäi alla 0,5 euro. Loodusvarade tootlikkus on tihedalt seotud asjaomase riigi majanduse struktuuriga. Tugevad teenuste-, teadmiste- ja tehnoloogiasektorid ning ulatuslik ringlussevõtt üldjuhul suurendavad loodusvarade tootlikkust.

Ringmajandus

Praeguste tootmis- ja tarbimisprotsessidega ei toodeta üksnes kaupu ja teenuseid, vaid ka jääke. Nendeks võivad olla keskkonda paisatavad saasteained, kasutamata jäänud materjalitükid (puit või metall) või toit, mis jääb ühel või teisel põhjusel tarbimata.

Toodetest, mille kasutusaeg lõpeb, saavad samuti jäägid. Mõnda toodet võidakse osaliselt ringlusse võtta või taaskasutada, kuid mõni neist jõuab prügilasse või põletusahju. Võttes arvesse seda, et nende kaupade ja teenuste jaoks kasutati loodusvarasid, kujutab iga toote kasutamata jäänud osa endast potentsiaalset majanduslikku kahju ja ühtlasi keskkonnaprobleemi.

Eurooplased tekitasid 2010. aastal inimese kohta keskmiselt 4,5 tonni jäätmeid. Ligikaudu pool sellest kogusest suunatakse tagasi tootmisprotsessi.

Ringmajandus tähendab tootmis- ja tarbimissüsteemi, milles tekib võimalikult vähe kadusid. Ideaalses maailmas läheks peaaegu kõik taaskasutusse, ringlusse või uute toodete tootmisse. Toodete ja tootmisprotsesside ümberkujundamine aitaks viia raiskamise miinimumini ja muuta kasutamata jäänud tooted ressursiks.

Inimesed ja äriideed

Tootjal ja tarbijal on majanduse keskkonnahoidlikuks muutmisel ühtmoodi oluline roll. Tootmisprotsessid on suunatud tarbija soovide rahuldamisele. Kuid kas me soovime omada rohkem tarbekaupu või soovime lihtsalt teenuseid, mida need tooted pakuvad?

Üha enam ettevõtteid on hakanud rakendama ettevõtlustava, mida nimetatakse ühistarbimiseks. See võimaldab tarbijatel rahuldada oma vajadusi toodete ja teenuste rentimise ja jagamise, mitte nende ostmise teel. See võib nõuda uut lähenemisviisi turustamisele ja tootedisainile – vähem keskendumist müügile ning suurema tähelepanu pööramist vastupidavate ja parandatavate toodete valmistamisele.

Internet ja sotsiaalmeedia muudavad selliste ühiselt tarbitavate toodete ja teenuste ülesleidmise ja kasutamise lihtsamaks. Ühistarbimine ei pea piirduma naabrilt tööriistade laenamise, autojagamissüsteemi kaudu auto broneerimise või elektroonikaseadmete rentimisega. Mõnes ELi riigis on olemas ka näiteks rõivalaenutused.

Iga samm, millega vähendatakse loodusvarade kaevandamise kiirust ja jäätmete hulka ning suurendatakse loodusvarade tootlikkust, ringlussevõttu ja taaskasutust, leevendab keskkonnale avaldatavat survet ja suurendab ökosüsteemi suutlikkust meid varustada. Mida parem on meie keskkonna seisund, seda paremas olukorras ja tervemad oleme ka me ise.