Jäätmed – probleem või ressurss?

Euroopa tekitab suurtes kogustes jäätmeid: toidu- ja aiajäätmed, ehitus- ja lammutusjäätmed, kaevandus- ja tööstusjäätmed, reoveesete, vanad televiisorid, vanad autod, patareid, kilekotid, paber, sanitaarjäätmed, vanad riided ja vana mööbel ... seda loetelu võiks jätkata lõputult.

Meie tekitatavate jäätmete kogus on tihedalt seotud meie tootmis- ja tarbimismudelitega. Veel üks probleem on turule sisenevate toodete arv. Tekitatavate jäätmete hulka mõjutavad ka demograafilised muutused, nagu üheliikmeliste leibkondade arvu suurenemine (mis tingib näiteks kaupade pakendamise väiksemate kogustena).

Jäätmeliikide paljususe ja keeruliste (sh ebaseaduslike) jäätmetöötlusviiside tõttu on keeruline saada täielikku ülevaadet tekitatavate jäätmete ja nende edasise käekäigu kohta. Andmed, ehkki kõikuva kvaliteediga, on kõikide jäätmeliikide kohta siiski olemas.

Kui palju jäätmeid me tekitame?

ELi jäätmeandmete keskus kogub jäätmete kohta andmeid Euroopa tasandil. Kahekümneüheksa Euroopa riigi (so EL-28 ja Norra) andmed 2010. aasta kohta ütlevad, et 60% jäätmetest moodustasid ehitus- ja lammutustöödest ning kaevandustegevusest tulenevad mineraalsed jäätmed ning pinnas. Metalli-, paberi-, kartongi-, puidu-, keemia- ja meditsiinijäätmed ning loomsed ja taimsed jäätmed moodustasid igaüks jäätmete üldkogusest 2–4%.

Ligikaudu 10% Euroopas tekkivatest jäätmetest on olmejäätmed – jäätmed, mis tekivad peamiselt kodumajapidamistes ja vähemal määral väikeettevõtetes ning sellistes avalikes kohtades, nagu näiteks koolid ja haiglad.

2012. aastal tekkis Euroopa keskkonnaagentuurii (EEA) 33 liikmesriigis inimese kohta 481 kg tahkeid olmejäätmeid. Alates 2007. aastast on valitsenud väike langustrend, mida saab osaliselt seletada alates 2008. aastast Euroopat mõjutanud majanduskriisiga.

Õigel teel – rohkem ringlusse, vähem prügilasse

ELis tekkivate olmejäätmete hulga teatav vähenemine on aidanud mõnevõrra kahandada jäätmete keskkonnamõju. Jäätmete koguse kõrval on aga oluline ka jäätmete käitlemine.

ELis läheb üha suurem kogus jäätmeid ringlusse ja üha väiksem kogus prügilasse. Ringlusse võetud või kompostitud olmejäätmete osatähtsus suurenes ELi 27 liikmesriigis 31%-lt 2004. aastal 41%-le 2012. aastal.

Vaatamata nendele saavutustele esineb riikide vahel endiselt suuri erinevusi. Näiteks Saksamaa, Rootsi ja Šveits saadavad prügilasse alla 2% oma olmejäätmetest, samal ajal kui Horvaatia, Läti ja Malta toimetavad oma olmejäätmetest prügilasse üle 90%. Enamikus riikides, kus prügilasse ladustatavate jäätmete hulk on väike, läheb suur osa jäätmetest ringlusse või põletamisele (mõlema puhul enam kui 30% kõikidest olmejäätmetest).

ELi õigusaktides on sätestatud kaugeleulatuvad eesmärgid

Muudatused jäätmekäitluses on tihedalt seotud ELi jäätmealaste õigusaktidega. Selle valdkonna kõige olulisem õigusakt on jäätmete raamdirektiiv. Selles on visandatud jäätmekäitlushierarhia, mis algab jäätmetekke vältimisest, millele järgnevad ettevalmistused korduskasutuseks, ringlussevõtuks ja taaskasutuseks ning mis lõpeb jäätmete kõrvaldamisega. Selle eesmärk on vältida nii palju kui võimalik jäätmete teket, kasutada tekkivaid jäätmeid ressursina ja vähendada prügilasse saadetavate jäätmete kogust.

Jäätmete raamdirektiiv ja muud ELi jäätmevaldkonna direktiivid, mis käsitlevad jäätmete ladustamist prügilasse, kasutuselt kõrvaldatud sõidukeid, e-jäätmeid, patareisid, pakendijäätmeid jms, sisaldavad konkreetseid eesmärke. Näiteks peab iga ELi riik võtma 2020. aastaks ringlusse pool oma olmejäätmetest, koguma 2016. aastaks kokku 45% patareidest ning võtma 2020. aastaks ringlusse või taaskasutama 70% mitteohtlikest ehitus- ja lammutusjäätmetest (nende massist).

ELi riigid võivad rakendada oma jäätmetega seotud eesmärkide saavutamiseks erinevaid meetodeid. Mõni meetod näib toimivat teistest paremini. Näiteks prügilamaksud tunduvad olevat korraliku kavandamise korral tõhus viis, kuidas vähendada prügilasse ladustatavate jäätmete hulka. Tõhus tundub olevat ka laiendatud tootjavastutus, mille puhul tootja peab võtma toote selle olelusringi lõppedes tagasi.

Õhusaaste, kliimamuutused, saastatud pinnas ja vesi ...

Vilets jäätmekäitlus on üks kliimamuutuste ja õhusaaste põhjuseid ning mõjutab otseselt paljusid ökosüsteeme ja liike.

Prügilad, mis paiknevad jäätmehierarhia madalaimal astmel, paiskavad keskkonda metaani – väga võimsat kasvuhoonegaasi, mis on seotud kliimamuutustega. Metaani moodustavad prügilates biolagunevates jäätmetes, nagu toiduained, paber ja aiajäätmed, leiduvad mikroorganismid. Sõltuvalt sellest, kuidas prügilad on rajatud, võivad need saastada ka pinnast ja vett.

Pärast jäätmete kokkukogumist need transporditakse ja töödeldakse. Transportimisel vallanduvad atmosfääri süsinikdioksiid – kõige levinum kasvuhoonegaas – ja muud õhku saastavad ained, sealhulgas tahked osakesed.

Osa jäätmetest võidakse põletada või ringlusse võtta. Jäätmetest saadavat energiat saab kasutada selleks, et toota soojust või elektrit, mis võib asendada energiat, mille tootmiseks kasutatakse kivisütt või teisi kütuseid. Jäätmete energiakasutusest võib olla seega abi kasvuhoonegaaside heite vähendamisel.

Veelgi enam võib kasvuhoonegaaside ja muude saasteainete heidet aidata vähendada ringlussevõtt. Kui uued materjalid asendatakse ringlussevõetud materjalidega, tähendab see eeskätt seda, et uusi materjale tuleb kaevandada või toota vähem.

Jäätmed mõjutavad ökosüsteemi ja meie tervist

Vilets jäätmekäitlus või prahiga risustamine võib kahjustada mõnda ökosüsteemi – näiteks mere- ja rannikuökosüsteeme – väga tõsiselt. Merre heidetav praht on üha kasvav probleem, ja mitte üksnes esteetilistel põhjustel – prahi sisse takerdumine ja selle allaneelamine on paljude meres elavate liikide jaoks tõsine oht.

Jäätmed mõjutavad keskkonda ka kaudselt. See osa jäätmetest, mis jääb ringlusse võtmata või taaskasutamata, on toormaterjali ning teiste tootmisahela lülide (tootmine, transport, tarbimine) sisendite kadu. Olelusringi ahelas on keskkonnamõju märksa suurem kui see on pelgalt jäätmekäitlusetappides.

Jäätmed mõjutavad meie tervist ja heaolu otseselt või kaudselt mitmel moel: metaan aitab kaasa kliimamuutustele, atmosfääri paisatakse õhusaasteained, mageveeallikad saastatakse, põllukultuure kasvatatakse saastatud pinnasel ning kalad, kes jõuavad lõpuks meie toidulauale, neelavad alla mürgiseid kemikaale ...

Oma osa on ka ebaseaduslikul tegevusel, nagu jäätmete ebaseaduslik mahajätmine, põletamine või eksport, kuid sellise tegevuse täielikku ulatust ning mõju on keeruline hinnata.

Majanduslik kahju ja käitluskulud

Jäätmed kujutavad endast ka majanduslikku kahju ja koormavad meie ühiskonda. Jääkide äraviskamisel lähevad raisku tööjõud ja muud tootmiseks kasutatud ressursid (maa, energia jms).

Peale selle maksab jäätmekäitlus raha. Jäätmete kogumise, sorteerimise ja ringlussevõtu infrastruktuuri loomine on kulukas, ent kui see on kord paika pandud, võidakse ringlussevõtuga saada tulu ja luua töökohti.

Jäätmetel on üleilmne mõõde, mis on seotud meie ekspordi ja impordiga. See, mida me Euroopas toodame ja tarbime, võib tekitada jäätmeid mujal. Ja mõnel juhul saab nendest jäätmetest kaup, millega kaubeldakse piiriüleselt – nii seaduslikult kui ka ebaseaduslikult.

Jäätmed kui ressurss

Mis siis, kui saaksime kasutada jäätmeid ressursina ja kahandada sellega nõudlust loodusvarade kaevandamise järele? Kaevandatavate loodusvarade koguse vähendamine ja olemasolevate ressursside kasutamine aitaks ära hoida mõningad ahela kestel avalduvad mõjud. Seda arvesse võttes kujutavad ka kasutamata jäetud jäätmed endast potentsiaalset kahju.

Muuta jäätmed 2020. aastaks ressursiks on üks ELi juhtalgatuse „Ressursitõhus Euroopa" tegevuskava põhieesmärke. Tegevuskava rõhutab vajadust tagada jäätmete kvaliteetne ringlussevõtt, lõpetada jäätmete ladestamine prügilatesse, piirata jäätmete energiakasutust materjalidega, mida ringlusse võtta ei saa ning peatada ebaseaduslik jäätmevedu.

Seda kõike on võimalik saavutada. Paljudes riikides moodustavad suurima osa tahketest olmejäätmetest köögi- ja aiajäätmed. Kui sellist liiki jäätmeid eraldi koguda, saab need muuta energiaallikaks või väetiseks. Anaeroobne kääritamine on jäätmekäitlusmeetod, mille käigus biojäätmed läbivad bioloogilise lagunemisprotsessi, mis sarnaneb prügilates aset leidva protsessiga, kuid mis toimub kontrollitud tingimustes. Sellega toodetakse biogaasi ja jääkmaterjale, nagu komposti, mida saab kasutada omakorda väetisena.

Euroopa keskkonnaagentuuri 2011. aasta uuringus vaadeldi olmejäätmete paremast käitlemisest tõusvat võimalikku kasu. Uuringu järeldused olid jahmatamapanevad. Olmejäätmete parema käitlemise tulemusel vähenes ajavahemikul 1995–2008 märkimisväärselt kasvuhoonegaaside heide, mis oli tingitud peamiselt sellest, et vähenes prügilates tekkiv metaaniheide ja ringlussevõtt aitas ära hoida heitmeteket. Kui kõik riigid täidavad 2020. aastaks täielikult prügiladirektiivis sätestatud prügilasse ladestamise vältimise eesmärgid, võidakse vähendada olelusringi jooksul tekkivat kasvuhoonegaaside heitega võrdväärset CO2-heidet veel 62 miljoni tonni võrra, mis aitaks märkimisväärselt kaasa ELi kliimamuutuste leevendamiseks tehtavatele jõupingutustele.

Jäätmete vähendamine algab nende tekke ärahoidmisest

Jäätmetekke vältimise potentsiaalne kasu on tohutu. Pealegi aitab see ELil liikuda ringmajanduse poole, kus raiskamist ei toimu. Jäätmehierarhias kõrgemale liikumisega kaasneb keskkonnaalane kasu – isegi riikides, kus ringlussevõtu- ja taaskasutusmäärad on kõrged.

Meie praegused tootmis- ja tarbimissüsteemid ei paku kahjuks eriti palju stiimuleid jäätmete tekke ärahoidmiseks ja vähendamiseks. Kõigepealt tuleb nende tekke ärahoidmist silmas pidades ümber kujundada kogu väärtusahel – alates tootedisainist ja pakendist kuni materjalivalikuni. Seejärel saab kasutada ühe protsessi jääke teise protsessi sisendina.

Jäätmehierarhias kõrgemale liikumine nõuab ühist jõupingutust kõikidelt asjaosalistelt: tarbijatelt, tootjatelt, poliitikakujundajatelt, kohalikelt omavalitsustelt, jäätmekäitlusettevõtetelt jne. Tarbijad, kes soovivad sorteerida oma majapidamisjäätmeid, saavad võtta need ringlusse vaid siis, kui on olemas sorteeritud jäätmete kogumise infrastruktuur. Ja ka vastupidi – omavalitsused saavad ringlusse võtta üha suurema osa jäätmetest üksnes siis, kui majapidamistes sorteeritakse jäätmeid.

See, kas jäätmed kujutavad endast probleemi või ressurssi, sõltub lõppkokkuvõttes sellest, kuidas me neid käitleme.