Tehke midagi meie planeedi heaks, trükkige käesolev leht välja ainult siis, kui väga vaja. Isegi väike heategu mängib suurt rolli kui seda teevad miljonid inimesed!
Article
2011. aasta mais tungles Apple’i kaupluses New Yorgi Viiendal avenüül inimesi kogu maailmast, et osta Apple’i uusim iPad2. Kogu kaup, mis sel päeval kauplusse saabus, müüdi mõne tunniga. Viienda avenüü kauplus oli üks õnnelikest: paljud Apple’i poed kõikjal maailmas suutsid ainult tellimusi vastu võtta ja tellitud kaup saabus alles nädalaid hiljem.
Viivitusi ei tinginud oskamatu äriplaan ega liiga edukas turunduskampaania. Põhjuseks olid hoopis loodusõnnetused teisel pool maakera. Viit iPad2 põhikomponenti toodeti Jaapanis, mida tabas 11. märtsil 2011 tugev maavärin. Mõne komponendi tootmise sai kergesti viia üle Lõuna-Koreasse või USAsse, kuid mitte digitaalse kompassi tootmist. Selle üks peamine tootmistehas oli 20 km kaugusel Fukushima tuumajaamast ja see pidi tootmise peatama.
Meie omavahel seotud maailmas algab paljude elektroonikaseadmete teekond ühekorraga nii kaevandustest, mis sageli on mõnes arenguriigis, kui ka tootearenduskeskustest, mis tavaliselt on arenenud riigis. Nüüdisaegsete sülearvutite, mobiiltelefonide, autode ja digikaamerate tootmiseks on vaja haruldasi muldmetalle, näiteks neodüümi, lantaani ja tseeriumi. Paljudes riikides on küll maavarade kasutamata varusid, kuid kaevandamine on kallis ning mõnikord ka mürgine ja radioaktiivne.
Pärast kaevandamist viiakse materjalid tavaliselt töötlemistehasesse, kus neist toodetakse mitmesuguseid tootekomponente, mis omakorda saadetakse kokkupanemiseks mujale. Ajaks, mil valmis seade jõuab ostjani, on selle komponendid juba maailmas ringi liikunud ning jätnud iga kord keskkonnajälje.
Sama kehtib meie toidu, mööbli ja kütuse kohta. Enamikke materjale ja loodusvarasid kaevandatakse, töödeldakse tarbitavaks tooteks või teenuseks ja transporditakse meie (peamiselt linnades asuvatesse) kodudesse – näiteks Euroopa elanike veevarustus ei tähenda üksnes veekogudest vajaliku veekoguse võtmist. Enne kui vesi jõuab kraanini, on vaja selle teisaldamiseks, ladustamiseks, käitlemiseks ja soojendamiseks taristut ja energiat. Kasutatud vee kõrvaldamiseks on vaja teistsugust taristut ja samuti energiat.
Selleks, et valmistada Madalmaades üks keskmine tass kohvi, kulub ligikaudu 140 liitrit vett. Valdavat osa sellest on vaja kohvitaimede kasvatamiseks. Ühe kilogrammi veiseliha tootmiseks kulub keskmiselt 15 400 liitrit vett.
Allikas: Water Footprint Network
Meie tarbimismäära ja -harjumuste osa keskkonnamõju on varjatud. Mobiiltelefonide laadimiseks ja toidu külmutamiseks vajaliku elektrienergia tootmisel paisatakse atmosfääri süsinikdioksiidi, mis omakorda aitab kaasa kliima muutumisele. Sõidukid ja tööstus tekitavad õhusaasteaineid, näiteks tervisekahjulikke väävel- ja lämmastikoksiide.
Miljonid lõunamaades suvitavad turistid koormavad puhkekohti. Peale selle, et juba nende reisimine ise tekitab kasvuhoonegaase, vajavad nad ka majutust, mis suurendab ehitussektori nõudlust materjalide ja energia järele. Kohaliku rahvaarvu hooajalise suurenemise tõttu tuleb kuivadel suvekuudel nii hügieeni kui ka vaba aja veetmisega seotud põhjustel suurendada veevõttu. Samuti tähendab see, et käidelda tuleb rohkem heitvett, tuua kohale rohkem toitu ja kõrvaldada rohkem jäätmeid.
Kuigi meie keskkonnamõju täpne ulatus ei ole teada, on selge, et loodusvarade kasutamine ei saa senisel tasemel ja viisil jätkuda. Elutähtsaid loodusvarasid, näiteks põllumaad ja vett, on üksnes piiratud koguses. Probleemid, mis sageli tekivad paiksetena – veepuudus, metsade asemele karjamaade rajamine või tööstussaaste – võivad kergesti muutuda ülemaailmseteks ja süsteemseteks probleemideks, mis mõjutavad meid kõiki.
Loodusvarade tarbimise näitajana saab kasutada nn ökoloogilist jalajälge, mille töötas välja võrgustik Global Footprint Network. Sellega hinnatakse riikide tarbimist ülemaailmse maakasutuse põhjal, arvestades ka kaudset maakasutust kaupade tootmiseks ja CO2-heite absorbeerimiseks. Selle meetodi järgi oli ühe inimese keskmine jalajälg 2007. aastal 2,7 ülemaailmset hektarit.
See on palju rohkem kui 1,8 ülemaailmset hektarit, mida saame kasutada oma tarbimise tagamiseks nii, et ei ohusta keskkonnatootlikkust (Global Footprint Network, 2012). Arenenud riikides on see erinevus veelgi suurem. EKA liikmesriikides tarbiti iga elaniku kohta 4,8 ülemaailmset hektarit, kuigi kasutada olev nn bioloogiline suutlikkus on 2,1 hektarit inimese kohta (Global Footprint Network, 2011).
Meie soov ja vajadus loodusvarasid tarbida on vaid asja üks külg. Hispaanias suvilate ehitamine, Madalmaades tomatite kasvatamine ja Taisse puhkusele reisimine tähendab ka töökohti, sissetulekut ning kokkuvõttes elatist ja paremat elujärge ehitustöölistele, põllumeestele ja reisikorraldajatele. Paljudele inimestele üle maailma tähendab suurem sissetulek võimalust rahuldada oma põhivajadusi. Vajaduste täpne olemus oleneb kultuuriarusaamadest ja sissetulekutasemest ning võib olla eri paigus väga erinev.
Sise-Mongoolia ja Hiina haruldaste muldmetallide kaevanduste töötajate jaoks tähendab kaevandamine pere toitmist ja laste haridust. Jaapani tehasetöölistele võib see tähendada peale toidu ja hariduse ka paarinädalast puhkust Euroopas. Mõnele Apple’i kaupluses tunglejale võib lõpptoode olla hädavajalik töövahend, teine aga ostab selle üksnes meelelahutuseks, mis on samuti vajadus. Keskkonnamõju sõltub vajaduste rahuldamise viisist.
Elektroonikaseadmete, toidu ja kraanivee teekond ei lõpe tarbijate kodudes. Hoiame telereid või kaameraid alles ainult niikaua, kuni need on veel moodsad või ühilduvad DVD-seadmega. Mõnes Euroopa Liidu riigis visatakse ära ligikaudu kolmandik ostetud toidust. Samuti raisatakse toitu juba enne ostmist. Igal aastal visatakse EL 27 riikides ära 2,7 miljardit tonni jäätmeid.
Kuhu kõik need jäätmed satuvad? Kiire vastus on, et silma alt ära. Osa sellest satub tagasi – nii seaduslikult kui ka ebaseaduslikult – maailmaturule. Pikem vastus on keerukam, jäätmete käitlemine oleneb sellest, mis ja kus ära visatakse. EKA 32 liikmesriigis tekkivate jäätmete massist üle kolmandiku on ehitus- ja lammutusjäätmed, mida tekib ehitusbuumi aegu rohkem ja majanduskriisi aegu vähem. Veerand on kaevandusjäätmed. Kuigi lõppkokkuvõttes on kõik jäätmed tingitud inimeste tarbimisest, on majapidamisjäätmeid kokku alla kümnendiku jäätmete kogumassist.
Ka jäätmetest teame sama vähe kui tarbimisest, ent on selge, et jäätmekäitlust saab tugevasti parandada. Keskmiselt kasutatakse Euroopa Liidus 16–17 tonni materjale inimese kohta aastas, millest suur osa muutub varem või hiljem jäätmeteks. Kui arvestada kasutamata jäävaid kaevandatud materjale (nt kattekiht) ja imporditud kaupade ökoloogilist pagasit (kogu looduslike materjalide kogus, mille looduslikku olekut mõjutatakse), tekib inimese kohta jäätmeid koguni 40‑50 tonni aastas.
Õigusaktid, näiteks Euroopa Liidu direktiivid prügilate, kasutuselt kõrvaldatud sõidukite, patareide, pakendite ja pakendijäätmete kohta, on aidanud Euroopa Liidul vähendada olmejäätmete ladustamist prügilatesse ning suunata neid põletamisele ja ümbertöötlemisele. 2008. aastal võeti Euroopa Liidus taaskasutusse 46 % tahkejäätmeid. Ülejäänu põletati (5 %) või ladustati prügilasse (49 %).
Elektrilised majapidamisseadmed, arvutid, valgustid ja telefonid sisaldavad peale keskkonnaohtlike ainete ka väärtuslikke metalle. Hinnanguliselt sisaldasid 2005. aastal turul olevad elektri- ja elektroonikaseadmed 450 000 tonni vaske ja 7 tonni kulda. Londoni metallibörsil oleks nende metallide hind olnud 2011. aasta veebruaris vastavalt ligikaudu 2,8 miljardit ja 328 miljonit eurot. Kuigi Euroopa riikide vahel on suuri erinevusi, kogutakse praegu elektroonikaromust ja võetakse sellest korduskasutusse või ringlusse vaid väike osa.
Jäätmetena äravisatavatel väärismetallidel on ka ülemaailmne mõõde. Saksamaa ekspordib igal aastal Hamburgi kaudu ligikaudu 100 000 kasutatud autot väljapoole Euroopa Liitu, peamiselt Aafrikasse ja Lähis-Itta. 2005. aastal sisaldasid need 6,25 tonni plaatinarühma metalle. Teisiti kui Euroopa Liidus puuduvad enamikus importivates riikides vajalikud õigusaktid ning suutlikkus kasutatud autod lammutada ja taaskäidelda. Seega on tegu majanduskahjuga, samuti tähendab see, et materjale on vaja kaevandada rohkem, mis põhjustab keskkonnakahju, mida muidu saaks vältida – seda sageli väljaspool Euroopa Liitu.
Olmejäätmete tõhusamal käitlemisel on suuri eeliseid: jäätmete muutmine väärtuslikuks toormeks, keskkonnakahjude, sealhulgas kasvuhoonegaaside tekke vältimine ning uute loodusvarade järele nõudluse vähendamine.
Võtame näiteks paberi. 2006. aastal võeti ringlusse ligi 70 % tahketest olmejäätmetest pärit paberit, mis on veerand kõigist tarbitud paberitoodetest. Kui ringlussevõttu suurendada 90 %-ni, saab täita ringlussevõetud materjaliga üle kolmandiku paberinõudlusest. See vähendaks vajadust uute loodusvarade järele ning nii prügilatesse või põletamisele saadetud paberijäätmete kogust kui ka kasvuhoonegaaside teket.
Keskkonda ei kahjusta tarbimine või tootmine iseenesest, vaid tarbitavate toodete, tarbimiskoha ja –koguse ning tootmisviiside keskkonnamõju. Majanduse rohelisemaks muutmises peavad osalema poliitikakujundajad, ettevõtjad ja kodanikuühiskond alates kohalikust kuni ülemaailmse tasemeni.
Tehnoloogiauuendused pakuvad palju lahendusi. Puhtal energial ja transpordil on väiksem keskkonnamõju ning nende abil saame täita osa või isegi kõik oma vajadused. Ent tehnoloogiast üksi ei piisa.
Lahendus ei saa olla üksnes materjalide ringlussevõtt ja korduskasutamine, mis võimaldab kasutada vähem loodusvarasid. Loodusvarade tarbimist ei saa täielikult lõpetada, kuid tarbida saab arukalt. Kasutusele saab võtta puhtamad alternatiivid, muuta tootmisprotsessid rohelisemaks ja õppida muutma jäätmeid toormeks.
Parem poliitika, parem taristu ja lisastiimulid on kahtlemata vajalikud, kuid need aitavad meid ainult veidi. Lõpptulemus sõltub tarbimisvalikutest. Olenemata päritolust ja vanusest on meie igapäevaotsustel osta teatud kaupu ja teenusi oma osa selles, mida ja kui palju toodetakse. Samamoodi saavad kauplused valida müüdavat kaupa ja soodustada enda tarneahelas nõudlust säästlike alternatiivide järele.
Hea algus isiklikuks säästvale eluviisile üleminekuks võib olla see, et mõtleme hetke supermarketiriiuli või prügikasti ees. Kas saaksin äraviskamise asemel eilseid ülejääke kasutada? Kas saaksin selle seadme laenata, mitte osta? Kuhu peaksin vana mobiiltelefoni ringlussevõtuks viima? …
For references, please go to https://www.eea.europa.eu/et/eka-signaalid/signaalid-2012/artiklid/maapouest-prugimaele-ja-veel-kaugemale or scan the QR code.
PDF generated on 2023-03-25 19:33
Engineered by: EEA veebitöögrupp
Software updated on 12 March 2023 21:56 from version 23.1.28
Software version: EEA Plone KGS 23.3.11
Tegevused dokumentidega
Jagage teistega