Elu tarbimisühiskonnas

Kui Carlos Sánchez 1989. aastal sündis, elas Madridi linnastus ligi 5 miljonit inimest. Carlose perekond elas kesklinnas kahetoalises korteris; neil ei olnud autot, küll aga teler.

Carlose perekond ei olnud ainus Hispaania pere, kellel tollal ei olnud autot. 1992. aastal – kuus aastat pärast Euroopa Liiduga ühinemist – oli Hispaanias 1000 elaniku kohta 332 autot. Ligi kakskümmend aastat hiljem, 2009. aastal, oli auto 480 hispaanlasel 1000st, veidi üle Euroopa Liidu keskmise.

Kui Carlos oli viiene, ostis Sánchezte perekond kõrvalkorteri ja ühendas kaks korterit. Kui ta oli kaheksane, ostis pere esimese auto, mis oli küll kasutatud.

Vananevad ühiskonnad

Peale liikumisviisi on muutunud ka ühiskonnad. Üksikute eranditega ei ole laste arv naise kohta Euroopa Liidu riikides viimase 20 aasta andmete järgi oluliselt muutunud. 1992. aastal oli Hispaania naistel keskmiselt 1,32 last ning 2010. aastal pisut rohkem – 1,39, mis on tunduvalt väiksem kui rahvastiku taastootmise üldtunnustatud tase 2,1 last naise kohta. 2009. aastal oli laste keskmine arv naise kohta EL 27s ligikaudu 1,5.

Sellele vaatamata Euroopa Liidu elanikkond kasvab, peamiselt tänu sisserändele. Samuti elame kauem ja paremini. 2006. aastal oli Euroopa Liidus keskmine eeldatav eluiga sünni ajal meestel 76 ja naistel 82 aastat. 2011. aasta oktoobri lõpus jõudis maailma elanike arv 7 miljardini. Kuigi viimase 20 aastaga on sündimus vähenenud, prognoositakse maailma elanikkonna kasvu jätkumist, kuni see stabiliseerub 2100. aastal ligikaudu 10 miljardi juures.

Kasvab ka linnastumine. Praegu elab linnapiirkondades üle poole maailma rahvastikust, Euroopa Liidus ligikaudu kaks kolmandikku elanikest. Paljudes Euroopa linnades, sealhulgas Madridis, on selle mõju ka tuntav. 2011. aastal oli Madridi linnastu elanike arv 6,3 miljonit.

Me kasvatame oma toitu naftakeemial põhinevate väetiste ja pestitsiidide abil. Enamik meie ehitusmaterjale – tsement, plast ja muud –, aga ka suur osa farmaatsiatooteid on pärit fossiilkütustest. Enamik meie riideid on tehtud naftakeemilisest sünteeskiust. Samuti sõltuvad fossiilkütustest meie transport, energeetika, küte ja valgustus. Oleme rajanud kogu tsivilisatsiooni Karboni ajastul ladestunud süsiniku väljakaevamisele.
… tulevased, viiekümne tuhande aasta pärast elavad põlvkonnad… kirjeldavad meid tõenäoliselt fossiilkütuseinimestena ja nimetavad meie olevikku süsinikuajaks, nagu meie nimetame möödunud ajastuid pronksi- või rauaajaks.

Jeremy Rifkin, sihtasutuse Foundation on Economic Trends president ja Euroopa Liidu nõustaja. Väljavõte tema raamatust „The Third Industrial Revolution”.

Kasv kõikides valdkondades

Viimasel kahekümnel aastal on Hispaanias – nagu ka paljudes teistes Euroopa riikides – olnud stabiilne majanduskasv, suurenenud on sissetulekud ning kuni viimase ajani näis, et leitud on reaalne lahendus Hispaania töötusprobleemile. Majanduskasvu ergutasid nii era- kui ka avalikult sektorilt laenude kerge saamine, toorainete küllus ning Kesk- ja Lõuna-Ameerikast ning Aafrikast pärit sisserändajad.

Kui välja arvata üksikud omavahel ühendatud IT-võrgud, siis ei olnud Carlose sünnihetkel olemas praegust internetti. Mobiiltelefonid olid haruldased, rasked kaasas kanda ja enamiku inimeste jaoks kättesaamatu hinnaga. Keegi ei olnud kuulnud veebikooskondadest ega sotsiaalvõrgustikest. Paljudele kogukondadele üle maakera tähendas tehnika viisi, kuidas töökindlal viisil saada elektrit. Telefonikõned olid kallid ja telefone ei olnud igal pool. Puhkust välismaal võisid endale lubada vaid vähesed.

Vaatamata mitmele langusele viimase 20 aasta jooksul kasvas Euroopa Liidu majandus 40 % ning Euroopa Liiduga 2004. ja 2007. aastal ühinenud riikide majandus keskmiselt veel mõnevõrra enam. Hispaanias soodustas kasvu eelkõige turismiga seotud ehitamine. Muudes Euroopa riikides aitasid kasvule kaasa ka teenused ja tootmine.

Praegu elab Carlos koos vanematega samas kohas kui enne. Igaühel neist on auto ja mobiiltelefon. Euroopa elatustaset arvestades on perekond Sáncheze elamisviis üsna tavaline.

Suurem globaalne jalajälg

Koos majanduskasvuga on suurenenud ka Euroopa keskkonnamõju Euroopas ja mujal maailmas. Kaubandus on oluliselt soodustanud majandusliku heaolu suurenemist nii Euroopas kui ka arengumaades, ent samas on see levitanud ka Euroopa keskkonnamõju.

2008. aastal importis Euroopa Liit massi järgi kuus korda rohkem materjale, kui eksportis. Selle erinevuse olulisim põhjus on kütuse ja kaevandatud maavarade suur import.

Poliitika toimib siis, kui seda põhjalikult kavandatakse ja rakendatakse

Keskkonnaprobleemide lahendamise pakilist vajadust hakati üle maailma üha enam teadvustama juba palju varem kui 1992. aastal Rio de Janeiro ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsil. Euroopa Liidu keskkonnaõigusaktid võeti esialgsel kujul vastu 1970. aastate alguses. Vahepealsed kogemused näitavad, et tõhusa rakendamise korral on sellistest õigusaktidest ka kasu.

Kaks sellist õigusakti on näiteks Euroopa Liidu linnudirektiiv (1979) ja elupaikade direktiiv (1992), millega loodi Euroopa kaitsealade õigusraamistik. Praegu kuulub üle 17 % Euroopa Liidu maismaast ja üle 160 000 km2 merd looduskaitsevõrgustikku Natura 2000. Kuigi paljud liigid ja elupaigad on Euroopas endiselt ohustatud, on Natura 2000 äärmiselt vajalik samm õiges suunas.

Ka muud keskkonnapoliitika valdkonnad on aidanud parandada Euroopa keskkonda. Välisõhu kvaliteet on viimase kahekümne aastaga üldiselt oluliselt paranenud, kuid meie tervist kahjustavad ka praegu nii õhusaaste kauglevi kui ka teatud paiksed õhusaasteained. Tänu Euroopa õigusaktidele on tublisti paranenud ka Euroopa veekogude kvaliteet, kuid enamik õhku, vette ja pinnasesse juhitud saasteaineid püsivad ja akumuleeruvad.

Euroopa Liit on hakanud tegutsema ka selle nimel, et majanduskasvuga ei suureneks kasvuhoonegaaside heide. Ülemaailmsed heitkogused kasvavad aga ikka, suurendades süsinikdioksiidi kontsentratsiooni atmosfääris ja ookeanides.

Sarnased suundumused esinevad ka materjalide kasutamises. Euroopa majandus toodab rohkem ja loodusvarasid vähem kulutades. Samas kasutame palju rohkem loodusvarasid, kui suudavad pakkuda Euroopa maismaa ja meri. Euroopa Liit tekitab ikka tohutuid jäätmekoguseid, kuid üha suurem osa neist võetakse ringlusse ja korduskasutusse.

Püüdes lahendada ühte keskkonnaprobleemi, jõuame kahjuks arusaamani, et keskkonnaprobleeme ei saa lahendada eraldi ja ükshaaval. Need tuleb lõimida majanduspoliitikasse, linnaplaneerimisse, kalandus- ja põllumajanduspoliitikasse ning muudesse valdkondadesse.

Üks näide on veevõtt, mis vähendab vee kogust ja halvendab kvaliteeti nii veevõtukohas kui ka allavoolu. Kui suurema veevõtu tõttu väheneb veekokku jääva vee kogus, lahjenevad vette sattunud saasteained vähem ja kahjustavad veeorganisme rohkem. Veekvaliteedi ulatusliku paranemise kavandamiseks ja saavutamiseks peame uurima ka vee võtmise põhjusi.

Muudatused vähehaaval

Kuigi meie teadmistes on lünki, nõuavad praegused keskkonnasuundumused poliitikakujundajatelt, ettevõtjatelt ja kodanikelt otsustavat ja kohest tegutsemist. Kui praegune olukord püsib, jätkub ülemaailmne metsade hävitamine kriitilise kiirusega ning Maa keskmine temperatuur võib sajandi lõpuks tõusta koguni 6,4 °C võrra. Madalatel saartel ja rannikualadel ohustab merevee taseme tõus üht kõige väärtuslikumat loodusvara – maismaad.

Rahvusvaheliste läbirääkimiste pidamiseks ja nende tulemuste elluviimiseks kulub sageli aastaid. Hästi kavandatud riiklikud õigusaktid toimivad juhul, kui neid täies ulatuses rakendatakse, kuid nende mõju piiravad riigipiirid. Paljud keskkonnaprobleemid on aga piiriülesed – nii võime kõik tunda, mida tähendab metsade hävitamine, õhusaaste ja merereostus.

Suundumusi ja suhtumist saab muuta vähehaaval. Meil on hea ülevaade, milline oli olukord 20 aastat tagasi ja milline praegu. Meil ei pruugi olla imerohtu, mis kõik keskkonnaprobleemid hetkega lahendaks, kuid meil on idee – tegelikult hulk ideid, vahendeid ja poliitikasuundi, mis aitavad muuta majanduse roheliseks. Jääb vaid üle kasutada võimalust rajada järgmise 20 aastaga jätkusuutlik tulevik.

Võimaluse kasutamine

Olemasoleva võimaluse kasutamine sõltub ühisest teadlikkusest. Piisava impulsi muuta eluviisi saame luua ainult siis, kui mõistame, mida võime kaotada. Teadlikkus on küll kasvamas, ent mitte alati piisav. Meie argimured keskenduvad peamiselt majandusliku ebakindluse, töö kaotamise kartuse ja terviseprobleemide ümber. Samas olukorras on ka Carlos ja tema sõbrad, eriti arvestades Euroopa praegust pingelist majandusolukorda.

Ka ise vaheldumisi oma bioloogiaõpingute ja karjäärivõimaluste pärast muretsedes ei ole Carlos kindel, kui hästi teadvustab tema põlvkond Euroopa ja maailma keskkonnaprobleeme. Linnainimesena tunnetab ta aga, et tema vanemate põlvkonnal oli loodusega parem side, sest enamikus peredes oli vähemalt üks vanematest pärit maalt. Ka pärast linna tööle siirdumist säilis neil tihedam side loodusega.

Carlosel ei pruugi kunagi tekkida loodusega samasugust sidet, kuid tal on kindel soov olukorra parandamiseks midagi teha – ülikooli sõidab ta jalgrattaga. Ta on isegi veennud oma isa tegema igapäevasõite jalgrattaga.

Tegelikult sõltuvad majanduslik ebakindlus, tervis, elukvaliteet ja isegi töötuse vähendamine sellest, kas suudame tagada planeedi tervise. Kui loodusvarade pillav kasutamine ja ökosüsteemide hävitamine jätkub samas tempos kui praegu, on Carlose ja tema põlvkonna tulevik ebakindel. Pikas perspektiivis on vähese CO2-heitega roheline majandus parim ja toimivaim võimalus tagada majanduslik ja sotsiaalne heaolu.

Lisateave

• EKA – keskkonnaseisundi aruanne SOER 2010, Globaalsete megatrendide hinnang
• UNEP – aruanne Keeping track of our changing environment: From Rio to Rio+20