Loodusrikkuste jagamine

Tuhandete kilomeetrite kaugusel Euroopast vuravad veoautod tuhandete kaupa mööda Bengali lahe kaldal paiknevat Orissa osariiki. Siin Ida-Indias, India rikkalike mineraalivarude legendaarsetel lätetel, asus vanasti globaalse tööstuslikku majanduskasvu peamine tooraineallikas. Siinsed mineraalivarud kuuluvad endiselt maailma rikkalikumate hulka ning tööstusrevolutsioon võib siin olla alles algamas.

Orissa metsades elavatel kohalikel hõimudel on palju kaotada ja vähe võita. Metsahõimud ei ole hästi kaitstud: nende õigusi ei ole kunagi fikseeritud ega korralikult tunnustatud. Gajapati ringkonna sügavates metsades asuvas väikeses külas elatub abielupaar Gangi ja Sukru Bhuyan lastega metsa ja selle ümbruse andidest.

Umbes 5 kuud aastast elatub pere Raibada küla ümbritseva metsa veeres asuva vähem kui poole aakri suuruse maalapi harimisest. Samal ajal korjavad nad metsast söödavaid vilju, seemneid, puuvilju, ravimtaimi ja ehitusmaterjali (näiteks rohtu). Järgmise nelja kuu jooksul moodustavad metsaannid kogu nende toiduvaru. Kui metsa poleks, jääksid nad nälga. Ülejäänud kolm kuud aastast on nad sunnitud rändama suurtesse linnastutesse, nagu Bangalore või Mumbai, ning tegema seal lihttööd.

Rikkus maa all, vaesus maa peal

Bengali lahe kaldal Ida-Indias asuv Orissa on rikas paljude mineraalide poolest. Osariiki peetakse üheks India maavararikkamaks piirkonnaks. Orissas leiduvad mineraalid on kvaliteedi poolest maailma paremate hulgas.

Kivisöe, rauamaagi, boksiidi, kromiidi, lubjakivi, dolomiidi, mangaani, graniidi, tina, nikli, vanaadiumi ja vääriskivide rikkalike, suures osas veel uurimata varudega osariik elab praegu üle suurt industrialiseerimisfaasi. Mõne mineraali puhul paikneb Orissas märkimisväärne osa kogu maailmas leiduvatest varudest ja seda mitte üksnes koguse, vaid ka kvaliteedi poolest. Just sellepärast püüavadki rahvusvahelised korporatsioonid üksteise võidu saada õigust nende varade kasutamiseks.

Osa mineraale leiab kasutust Indias, kuid palju eksporditakse riigist Hiinasse, Jaapanisse, Lõuna-Aafrikasse, Venemaale, Koreasse, Taisse, Malaisiasse, Indoneesiasse, Ukrainasse, Nepaali, Ameerika Ühendriikidesse ja muidugi Euroopa Liitu (Ota, 2006).

Meie globaalse maailma lõhed

Orissa oma maa-aluse rikkuse ja maapealse vaesusega on elav näide globaalses maailmas eksisteerivatest lõhedest. Siin saavad kokku ebavõrdsus, lakkamatu iha loodusvarade järele ning sundmigratsioon. Kuigi kaevandamine Orissas toob piirkonnale majanduslikke hüvesid, ei jagune tulu võrdselt. Metsahõimudele läheb kaevandamine kalliks maksma: nende kodud on ohus, sest kaevandusettevõtjad tikuvad üha enam nende maadele.

60% Orissa hõimudest elab piirkonnas, kus maa all peituvad rikkalikud mineraalivarud. Üldjuhul ei ole neil mingisugust dokumenti, mis kinnitaks nende õigusi sellele maale. Mõnikord on hõimuliikmeid ümberasustatud, et viia ellu kaevandus- ja teisi majanduslikku kasu toovaid projekte. Viimastel aastakümnetel, alates 1991. aastast, on koos kiirenenud majandusliku arenguga kasvanud ka ümberasustamiste arv ja suurenenud nende ulatus (Ota, 2006).

Kui looduse hüved vähenevad

Loodusvarade kasutamine on seotud paljude keskkonna- ja sotsiaalmajanduslike küsimustega.

Ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse majanduslikke aspekte käsitlev uuring (The economics of ecosystems and biodiversity – TEEB), mis on üks selle valdkonna peamisi analüüse, heidab valgust seostele bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ja vaesuse vahel.

Uuringu TEEB käigus püüdsid teadlased kindlaks teha neid, kes saavad vahetult kasu paljudest ökosüsteemide hüvedest ja bioloogilisest mitmekesisusest. „Vastus sellele küsimusele,” kirjutab ÜRO Keskkonnaprogrammi rohelise majanduse algatuse juht Pavan Sukhdev, „kõlab järgmiselt: need on peamiselt vaesed.” Kõige rohkem on mõjutatud sellised elatise teenimise viisid nagu elatuspõllumajandus, -loomakasvatus, -kalandus ja mitteametlik metsandus – neist sõltub enamik maailma vaeseid (EÜ, 2008).

Bioloogilise mitmekesisuse kadumisel Indias on tõsised tagajärjed naistele, sest see mõjutab rängalt nende rolli korilastena. Orissa ja Chattisgarhi hõimupiirkondades tehtud uuringutest nähtub, et metsade hävitamine on põhjustanud elatise kaotuse, naised peavad metsasaaduste korjamiseks jalgsi läbima neli korda pikemaid vahemaid kui varem ning enam pole võimalik leida ravimtaimi, kuna nende varud on ammendunud. Kõik see vähendab sissetulekut, suurendab töökoormust ja avaldab mõju füüsilisele tervisele. Samuti on tõendatud, et metsarikastes külades on naiste staatus perekonnas suhteliselt kõrgem, kuna nende panus pere sissetulekusse on suurem kui külades, kus vajalikud loodusvarad puuduvad (Sarojini Thakur, 2008).

Euroopas jääb keskkonnaseisundi halvenemise otsene mõju meist sageli kaugemale – vähemalt lühiajalises plaanis. Kuid vaeste jaoks, kes toidu ja peavarju saamisel sõltuvad otseselt keskkonnast, võivad tagajärjed olla rängad. Ühiskonna kõige nõrgemad liikmed kannatavad looduslike süsteemide hävitamise tagajärjel sageli kõige enam, nende saadav kasu aga, kui seda üldse on, jääb väikeseks.

Iga-aastane hinnanguline looduskapitali vähenemine moodustab tavaliselt mõne napi protsendipunkti sisemajanduse koguproduktist. Kui me aga väljendame seda inimlikus mõõtmes, tuginedes võrdsuse põhimõttele ja teadmistele sellest, kes looduse hüvesid vajab (eelkõige vaesed), muutub selliste kadude vähendamise vajadus märksa kaalukamaks.

See kehtib kõikjal maailmas. Maailma vaestel on õigus saada loodusest elatist, mis moodustab nende heaolust poole või isegi rohkem ning mida neil on võimatu asendada (EÜ, 2008).

Paigalpüsimise võim

Globaliseerimist on tihti kirjeldatud kui liikumist, nt inimeste, kaupade, rikkuse ja teadmiste jms liikumist. Paigalpüsimist või liikumatust ei loeta tavaliselt esmatähtsate inimõiguste hulka. Kuid Orissa metsaelanikud ja paljud teised just seda tahavadki: jääda oma praegusesse elupaika, kust nad leiavad toidupoolist ja peavarju, kus nad on ühenduses oma perekonnaga ning suhtlevad teiste hõimuliikmetega. Kus terved põlvkonnad on end tundnud turvaliselt ja ohutult.

Samal ajal kui inimesed voolavad massidena linnadesse ja linnapiirkondadesse, peaksime mõtlema sellele, kuidas võimaldada inimestel jääda paigale.