Jätkusuutmatu tarbimine

„Ühel hilisõhtul puhus tuul kohale suitsupilved, mis matsid kogu talu ümbruse. See oli kole. Tuhka langes nagu lund,” räägib Guðni Þorvaldsson, kes juhib perefarmi Islandi lõunaosas, vaid kaheksa kilomeetri kaugusel Eyjafjallajökulli vulkaanist. „Pidime lambad, talled ja mõned hobused lauta viima. Uttesid tuli kontrollida iga kolme tunni tagant, sest oli poegimishooaeg. Kõik oli hall. Suurimad tuhatükid olid 3 cm suurused. Maapinnale jäid jalajäljed, nagu oleksin kõndinud lumes.”

Guðni Þorvaldsson ja ülejäänud islandlased olid Eyjafjallajökulli vulkaani tohutuks purskeks, mis toimus 2010. aasta märtsis, märkimisväärselt hästi ette valmistatud. Keeruline GPS-seiresüsteem mõõdab järjepidevalt Islandi tegevvulkaane. Andmed näitasid vulkaani kõrguse suurenemist, mis on kindel märk vulkaanilisest tegevusest mäe sees. Seda kinnitasid ka muud näitajad. Ühes tõhusa avaliku teavitamise süsteemiga näeme siin tõendit sellest, kui suur kasu võib olla keskkonnateabest.

Ülejäänud maailm ei olnud ehk nii hästi valmistunud. Peamiselt lennuliiklust takistanud hiiglasliku tuhapilve tõttu muutus mõju mõne päevaga globaalseks. Tuhk liikus 6 100–9 100 m (20 000–30 000 jala) kõrgusel – sama kõrgusvahemikku kasutatakse ka lennuliikluses. Euroopa õhuruum oli suletud, mis omakorda katkestas Euroopa-lennud näiteks kaugel asuvast Sydneyst. Rahvusvahelise Lennutranspordi Assotsiatsiooni hinnangul oli lennufirmade kahju 200 miljonit dollarit päevas.

Tuhapilve mõju sai tunda peaaegu iga lennutranspordist sõltuv tööstusharu. Keenias mädanesid päikese käes Euroopa turu jaoks kasvatatud taimed, lilled ja köögiviljad, põhjustades miljoneid eurosid kahjumit. Hinnanguliselt visati vulkaanipurskele järgnenud mõne päeva jooksul ära 10 miljonit lille, peamiselt roose. Köögiviljad, nagu spargel, spargelkapsas ja rohelised oad söödeti loomadele ning need ei jõudnudki Euroopa söögilaudadele. Vietnamist ja Filipiinidelt pärineva värske tuunikala varud hakkasid Euroopas otsakorrale jõudma.

Aprillis 2010 oli taevas Euroopa kohal kõhedakstegevalt vaikne, mis tuletas meelde, kui palju õhuliiklust seal tavaliselt on. Lood närbuvatest lilledest ja mädanevast köögiviljast Keenias meenutasid meile, kust osa meie lilli ja köögivilju pärineb. Vulkaanipurse tõi ilmekalt esile seose mõnede, nii inimese tehtud kui ka looduslike põhisüsteemide vahel, millele tugineb meie globaliseerunud ühiskond.

Meie suured jalajäljed

Ökoloogiline jalajälg on üks paljudest võimalustest, millega mõõdetakse piltlikult inimkonna tekitatud koormust planeedile. Jalajäljel on oma puudused, kuid see on samas suhteliselt lihtsalt mõistetav idee: jalajälje suurus näitab maa- ja merepinna suurust, mis on vajalik meie kasutatavate ressursside tootmiseks ning tekitatavate jäätmete kõrvaldamiseks.

2003. aastal oli Euroopa Liidu ökoloogiline jalajälg 2,26 miljardit globaalhektarit ehk 4,7 globaalhektarit inimese kohta. Võrdluseks oli Euroopa viljaka maa pindala kokku 1,06 miljardit globaalhektarit ehk 2,2 globaalhektarit inimese kohta (WWF, 2007).

Kui kõik maailma inimesed elaksid nii nagu eurooplased, siis oleks inimkonnal vaja üle 2,5 planeedi, et oleks tagatud tarbitavad ressursid, kõrvaldatud meie jäätmed ja et jääks pisut ruumi ka looduslikele liikidele (WWF, 2007).

Globaalse ületarbimise päev

Globaalse ületarbimise päev tähistab kalendriaastas seda päeva, mil inimkonna tarbitud ökoloogilised ressursid kõnealusel aastal võrduvad sellega, mida loodus suudab 12 kuu jooksul toota. See on päev, mil meie kollektiivsed vahendid on end ammendanud ning asume planeedilt laenama.

2010. aastal hindas ülemaailmse jalajälje võrgustik, et 21. augustiks oli inimkond tarbinud ära kõik ökoloogilised teenused alates CO2 filtreerimist kuni tooraine tootmiseni, mida loodus suudab turvaliselt sellel aastal pakkuda. Alates 21. augustist kuni aasta lõpuni täitsime oma ökoloogilist nõudlust ressursivarude kahanemise ja kasvuhoonegaaside kogunemise arvel.

Harjumuste lõksus

Nii ülemaailmne jalajälg kui ka globaalse ületarbimise päev on üksnes ligikaudsed hinnangud. Kuid me teame kindlalt, et nõudlus loodusressursside järele on viimastel aastakümnetel kogu maailmas tohutult kasvanud. Peamiselt on see tingitud rahvastiku, jõukuse ja tarbimise suurenemisest. Rahvastik on peamiselt kasvanud arenguriikides, samas kui jõukus ja tarbimine on suurim arenenud riikides.

Euroopas säilitame oma ökoloogilist defitsiiti – ökoloogilise jalajälje ja bioloogilise taastootmisvõime erinevust – kaupu ja teenuseid väljastpoolt sisse vedades. Lisaks veame välja teatud osa oma jäätmetest. Tegelikult suudame üha vähem end ise üleval pidada.

Maailmakaubanduse kasvu tagajärjel on üksikutes ELi riikides toimuva tarbimise põhjustatud keskkonnasurve ja mõju suures osas tuntav kusagil mujal. Kuigi osa sellest mõjust võib jõuda teistesse ELi riikidesse, siis suur osa jääb siiski väljapoole ELi ja praeguse ELi tootmispoliitika mõjuulatust. See tähendab, et me ekspordime oma tarbimise mõju riikidesse, kus keskkonnapoliitika on tihtipeale vähe arenenud, mis paneb nii kohaliku elanikkonna kui ka keskkonna tohutu surve alla.

Ülemaailmne nõudlus põhjustab globaalsetele ökosüsteemidele suurt ja pöördumatut mõju: igal aastal raadatakse 130 000 km² troopilist vihmametsa. Lisaks on alates 1960. aastatest kolmandik maailma põllumajandusmaast söötis või välja kurnatud ülekasutamise ja mulla seisundi halvenemise tagajärjel.*

Nõiaringi katkestamine

Peame õppima paremini tasakaalustama vajadust säilitada looduskapitali ning kasutada seda majanduse elavdamiseks. Põhiline lahendus on tõhustada ressursside kasutamist. Tunnistades, et esitame praegu loodussüsteemidele jätkusuutmatuid nõudmisi, peame edaspidi põhimõtteliselt suutma saavutada väiksemate varudega rohkem.

Õnneks on see valdkond, kus keskkonna ja ärisektori huvid saavad kattuda: ettevõtteid saadab edu või ebaedu vastavalt nende suutlikkusele saavutada tehtud kulutuste abil võimalikult suurt tulu, samamoodi nagu looduse ja inimkonna heaolu säilitamine sõltub meie suutlikkusest saavutada piiratud ressurssidega rohkem.

Praegu on ELi üks olulisemaid initsiatiive ressursside tõhus kasutamine, see on oluline lüli aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegias aastaks 2020. Ressursside tõhus kasutamine ühendab heade äritavade põhimõtted heade keskkonnatavadega, saavutades rohkem ja vähendades samal ajal jäätmeid. See on nagu tervislikuma toitumise ja treeningu kombinatsioon – üsna pea avastate, et suudate teha rohkem vähemaga.

* Vaata ka „SOER: temaatilised analüüsid – tarbimine ja keskkond”: www.eea.europa.eu/soer/europe/consumption-and-environment