Stsenaariumid ja tuleviku-uuringud – poliitikakontekst

Muutke keelt

See veebileht kuvatakse piiratud funktsionaalsusega kui javascript on välja lülitatud. Palun veenduge, et JavaScript on brauseris lubatud.

Viimati muudetud: 2011-11-18 13:44

Mure tulevaste põlvede pärast on säästva arengu poliitikate peamiseks eeltingimuseks nii ülemaailmsel, Euroopa, liikmesriikide kui ka kohalikul tasandil. Poliitika pikaajalised eesmärgid on paljude ülemaailmseid keskkonnamuutuste probleeme käsitlevate rahvusvaheliste konventsioonide ja protokollide keskne teema. Pikaajalistel poliitilistel eesmärkidel põhinevad ka Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide peamised keskkonnapoliitikad. Tulevikustsenaariumid hõlbustavad strateegilist planeerimist ja otsuste tegemist ning aitavad katsetada eri poliitikate mõju ja põhjalikkust. Samavõrd tähtis on see, et need võimaldaksid sidusrühmade aktiivset osalemist ning seega mitmetahuliste arvamuste ja vaadete esitamist.

Maailma tasand

Rahvusvaheliste lepingute ja institutsioonide tihe võrgustik tuleb keskkonnajuhtimisele kasuks. Peamised keskkonnapoliitika raamistikud on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsioon (UNFCCC), bioloogilise mitmekesisuse konventsioon ja aastatuhande arengueesmärgid. Keskpika- ja pikaajalised poliitikaeesmärgid on aluseks mitmesugustele rahvusvahelistele keskkonnakonventsioonidele, näiteks osoonikihi kaitse Viini konventsioonile ja selle Montreali protokollile osoonikihti kahandavate ainete kohta ning orgaaniliste püsisaasteainete piiramise Stockholmi konventsioonile.

Euroopa tasand

Euroopa Liidu säästva arengu strateegias on esitatud kava, mille alusel pidevalt jälgitakse seitset säästva arengu keskpikka kuni pikaajalist põhiprobleemi. Need on näiteks kliimamuutused, puhas energia ja säästev transport ning säästev tarbimine ja tootmine. Mitu Euroopa direktiivi järgib spetsiaalselt pikaajalisi eesmärke, eriti kliimamuutuste ja energiapoliitika valdkonnas. Samalaadseid arenguid võib täheldada Euroopa Liidu liikmesriikides – mõni neist on rakendanud tuleviku-uuringute programme oma valitsusasutustes.

Pikaajaline planeerimine on vähem arenenud Kagu-Euroopas ning Ida-Euroopa, Kaukaasia ja Kesk-Aasia riikides, kus keskendutakse rohkem keskkonnapoliitikate ja -seaduste reformimisele ning nende järgimise tugevdamisele. On siiski valmimas algatused, mis peaksid aitama vältida konflikte väheste loodusvarade pärast ja samas toetama loodusvarade säästlikku kasutamist ja nende kaitset (vt ülevaates esitatud tuleviku-uuringute näited).