Keskkonnahoidlikes ja elamisväärsetes linnades on esikohal inimesed

Muutke keelt
Article Avaldatud 2016-09-29 Viimati muudetud 2016-09-30 17:10
Topics: , ,
Meie linnadele avaldavad seniolematut survet suurem elanike arv, liiklusummikud ja kliimamuutused. Kuidas muuta linnu elamisväärsemaks ja jätkusuutlikumaks, kus on ka lihtne liigelda? On üks linnaplaneerimisbüroo, mille vaatenurk on täiesti teistsugune. Vestlesime Helle Søholtiga, kes on Kopenhaagenis tegutseva büroo Gehl Architects kaasasutaja ning tegevdirektor.
Brighton NewRoad

Brighton NewRoad  Image © Gehl Architects

Milline on ideaalne linn ja kas see on võimalik?

Täiuslikult keskkonnahoidlikku linna luua on raske, kuid meil on olemas üldine ettekujutus. Meie juhtpõhimõte on „Esikohal on inimesed“. Planeerime linnu inimeste jaoks – et edendada säästvat ja paremat elukvaliteeti ning tagada lühikeses ja pikas perspektiivis sotsiaalne kaasatus. Peame mõistma inimeste füüsilisi ja sotsiaalseid vajadusi ning seda, et töö peab olema neile kättesaadav. Lisaks peab linnades toimima hästi lõimitud liikuvussüsteem ja linnad peavad paremini tulema toime kliimamuutustega. Näeme, et need probleemid esinevad kogu maailma linnades, kuid neile praktiliste lahenduste leidmine on siiski realistlik.

Liikuvuse jaoks tuleb luua läbimõeldud transpordivõrgud, et linnades oleks mõnus liikuda jala ja jalgrattaga. Inimestel peab olema lihtne ringi liikuda peale vahetu koduümbruse ka 5–10 kilomeetri raadiuses.

Samuti on vaja avalikke alasid ja haljasalasid. Seal saavad inimesed üksteisega kohtuda ja suhelda, kuid ühtlasi annavad need väljaspool koduseinu vabaduse ja avaruse. Igas linnaosas peab kindlasti olema mitmesuguseid kergesti juurdepääsetavaid avalikke kohti, näiteks laste ja perede mänguväljakud ning pargid ja puhkealad, kus loodus on lähedal. Loodusega kokku puutuvad inimesed tunnevad linnakeskkonnas vähem stressi.

Linnas peaks olema ka muud liiki avalikke kohti, näiteks väljakuid, kuhu saab koguneda ja teha sisseoste või osaleda kultuurisündmustel. Selline ruumi mitmekesisus aitab täita inimeste sotsiaalseid vajadusi. Samamoodi peaksid hooned olema mitmesugused, uued ja vanad, eluruumidega igasuguse sissetulekuga inimestele ja tööruumidega. Kõikjale peab olema võimalik kergesti jõuda ühissõidukiga, et ergutada inimesi käituma säästlikumalt.

Kuidas hindate liikuvusprobleeme?

Oleme välja töötanud andmepõhise lähenemisviisi – avaliku elu ja ruumi meetodi. Paljud linnad hindavad juba praegu oma majandustulemusi, ühissõidukite kasutamist ning praegust ja tulevast mootorsõidukite kasutamist. Sageli jäävad aga kõrvale linnade sotsiaalsed ja kultuuritegurid. Meie büroo püüab alati hõlmata ka need tegurid ja tõmmata neile rohkem tähelepanu. Kes kasutavad linnakeskkonda? Kuidas liigutakse? Mis avalikke üritusi linnas toimub? Kes nendel osaleb? Mida saab teha nende rühmade heaks, kes linnakeskkonda ei kasuta? Püüame leida käitumismallide põhjuseid ja selle abil arendada linna.

Ühe projekti raames näiteks tegime Ühendkuningriigis Brightonis avaliku elu ja ruumi uuringu, et mõista, miks inimesed – jalakäijad ja ostlejad – väldivad New Roadi tänavat, kuigi see on muidu populaarses linnasüdames. Meie analüüsi tulemusena selgus, et see tänav sobiks suurepäraselt ühendama kesklinna ning lähedal olevat ülikooli ja raamatukogu. Tegime ettepaneku pikendada tänavat lähedalasuva pargini ja kujundasime selle jalakäijate jaoks, lubades aeglaselt sõita ka sõidukitel. Nii sai sellest tänavast peagi populaarsuselt neljas koht linnaruumis.

Kes osalevad linnaplaneerimisel?

Teeme tihedat koostööd kogukonnaühingute, kohalike vabaühenduste, äriedendusalgatuste ja kohalike omavalitsustega. Linna ümber kujundades tuleb olla kindel, et loodavast ruumist saavad kasu inimesed, kes ümbruskonnas elavad ja töötavad. Korraldame rohkesti eel- ja järeluuringuid. Selline tagasiside aitab poliitikutel otsustada.

Ka tuleb kaasata linnaelanikke endid. Mõnikord on inimesed ärikvartalite jalakäijate aladeks ümber kujundamise suhtes tõrksad või isegi vaenulikud. Meie andmetel aga jõuab uutel jalakäijaaladel jala poodidesse palju rohkem inimesi kui autoga. Neid andmeid jagades suudame selgitada inimestele ja ettevõtetele selliste ümberkorralduste sotsiaalseid ning majanduseeliseid. Kutsume inimesi üles hääletama jalgadega.

Tähtis on keskenduda nii tarkvarale (linnakultuur ja linna kasutamine) kui ka riistvarale (teed, tänavad, hooned ja füüsiline keskkond), sest mõlemad toimivad ainult koos.

Kas linnades võrdsuse, elukvaliteedi ja liikuvuse saavutamiseks tuleb teha kompromisse?

Küsimus ei ole kompromissides. Linnakeskkonna kujundamisel on kõige tähtsam paindlikkus ja tasakaalustatud lähenemine. Selle asemel, et muuta ainult üks tänav jalakäijate alaks, tuleb keskenduda sellele, et tekiks terviklik tänavavõrk, kus kõikjal on mõnus liikuda jala ja jalgrattaga ning elada ja töötada. Tuleb loobuda üksikobjektide kaupa mõtlemisest. Selle asemel tuleb tegutseda mitmel tasandil korraga, et linnas liikuda oleks ohutu ja mugav – siis tunnevad inimesed, et nad saavad minna kõikjale ka ilma autota. Linnad peavad välja töötama mitmesuguseid hästi toimivaid transpordisüsteeme, et inimesed saaksid valida endale sobiva.

Liikuvusvajaduste ja elukvaliteedi tasakaalu nimel on mõni linn piiranud teatud asumites autoliiklust – näiteks Kopenhaagenis, Londonis ja Stockholmis on kehtestatud ummikumaks või kesklinnas kõrgemad parkimistasud. See muudab muud liikumisviisid, näiteks jalgratta või ühissõidukid, palju atraktiivsemaks.

Kas Euroopa linnade transpordimudel muutub keskkonnahoidlikumaks?

Arvan, et Euroopa on selles valdkonnas teerajaja. Paljudes Euroopa linnades on olemas hästi toimiv ühistransport ja viimastel aastakümnetel on osa linnapiirkonnast muudetud jalakäijate aladeks. Enim liigeldakse jalgratastel Kopenhaagenis ja Amsterdamis, samuti Berliinis.

Teistes linnades on olnud mitmesuguseid raskusi. Pariis oli üks esimesi suurlinnu, kus juurutati avalik jalgrattasüsteem. See sai tuntuks üle maailma. Samas ei arendatud seal kogu vajalikku taristut – jalgrattateid ehitati autode sõiduruumi arvelt vähe ja jalgrattateede võrk on katkendlik. Samasuguseid probleeme on paljudes linnades ja kahjuks juhtub ka jalgratturitega õnnetusi. Seepärast ei pea paljud inimesed jalgrattasõitu ohutuks alternatiiviks.

Mujal linnades arvatakse, et tänavad on jalgrataste jaoks liiga kitsad. Minu arvates on need kitsad hoopis autode jaoks! Jalgsi või jalgrattal mahuvad inimesed liiklema ka kitsal tänaval.

Samuti tuleb leida viise, kuidas paremini ühendada süda- ja äärelinna. Selleks tuleb keskenduda sõiduteekonnale ning mõista, et ühissõidukid – bussid ja rongid – toimivad kodust tööle ja töölt koju liiklemisel avaliku ruumi pikendusena.

Mis on liikuvuse ja linnade tulevikuprobleemid?

Probleeme on mitu: jätkuv linnastumine, kliimamuutused, transport, toiduainete tootmine, energiatarve, sotsiaalne kaasatus jne. Avaliku ruumi turvalisus on muutunud suureks probleemiks. Kui inimesed tunnevad, et avalik ruum ei ole turvaline, eelistavad nad sõita autoga.

Linnade liikumiskeskkond on seotud rahvatervisega. Teeme koostööd Novo Nordiskiga, et võidelda linnades diabeediga, sest maailma diabeetikutest 80% elab linnades. Näeme, et riikide tervishoiueelarve kasvab ülikiiresti ning teistsugune linnaplaneering aitaks diabeediga võidelda.

Teine suur probleem on rahvastiku vananemine. Meil on käsil projektid Tokyos ja mõnes Euroopa osas, kus rahvastik vananeb kiiresti. Meie linnad peavad olema kujundatud nii, et eakatel oleks lihtsam liigelda. Siinkohal on väga tähtis mõista, et linn ise ongi osa nende probleemide lahendusest ja linnaplaneering võib aidata muuta inimeste käitumist.

Helle Søholt

Linnaplaneerimisbüroo Gehl Architects kaasasutaja ning tegevdirektor

Geographic coverage

Capital Region, Denmark
Tegevused dokumentidega
Euroopa Keskkonnaagentuur (EEA)
Kongens Nytorv 6
1050 Copenhagen K
Taani
Telefon: +45 3336 7100