Kuidas rahuldada linnade toiduvajadust?

Muutke keelt
Article Avaldatud 2016-09-29 Viimati muudetud 2016-09-30 16:53
Topics: , ,
Koju või restorani jõuavad toiduained kaugelt ja lähedalt. Üha enam linnastunud ja üleilmastunud maailmas tuleb maal toodetud toiduained vedada linnadesse. Palju on räägitud toidukilomeetrite vähendamisest ja see on küll asjakohane, ent mõnikord liiga ühekülgne käsitus. Arukam ja keskkonnasäästlikum transpordisüsteem suudab lahendada probleemist ainult osa. Sellele lisaks on vaja toiduainesüsteemi analüüsida mitmekülgselt ja põhjalikult.

Suur osa vajalikust toidust saabub kohale transpordiga isegi maaelanikele. Et kolmveerand eurooplastest elab linnades, oleneb toiduainetega varustamine transpordist, millest enamik kasutab praegu fossiilkütust. Muidugi kahjustab see keskkonda ja kliimat.

Üle poole maailma inimestest elab linnades ja ÜRO prognoosi kohaselt kasvab linnaelanike osakaal maailma rahvastikust aastaks 2050 kahe kolmandikuni ehk kuue miljardi inimeseni. Hinnangute kohaselt kuulub suur osa linnaelanikest üha kasvavasse ja suhteliselt jõukasse keskklassi, mis tähendab, et tõenäoliselt nõudlus igasuguste toiduainete järele kasvab, et rahuldada vajadusi ning soove.

Toiduainete veokaugus ei ole sama kui teekond

Toiduainete, inimeste ja kaupade transport mõjutab keskkonda mitmeti – näiteks tekib õhusaastet, müra ja kasvuhoonegaase ning killustatakse maastikke. Mure sellise mõju pärast tekitas toidukilomeetrite mõiste – see on kaugus, mille toiduained läbivad koju, poeriiulile või söögikohta jõudmiseks.

Toidukilomeetrite arvutamine võib olla kasulik viis, kuidas hinnata toidukorra keskkonnamõju. Samas on sellel ka mitmeid puudusi: näiteks põhjustab transport ainult osa toiduainete keskkonnamõjust. Kasvuhoonegaaside heite seisukohast on toiduainete tootmisviis (nt köetavas kasvuhoones või avamaal) tavaliselt palju tähtsam kui veokaugus. Enamik toiduainete keskkonnamõjust on seotud tootmisega: näiteks põldude rajamine metsade asemele, niisutamine, tehisväetiste kasutamine, loomade söötmine jne.

Ainult toidukilomeetritele keskendudes eirame täielikult toiduainete tootmist ja ka eri toiduaineid üldse. Taimetoitlus või lihatarbimise piiramine, teistsuguse liha eelistamine või vähem toidujäätmeid võib vähendada toiduainetega seotud kasvuhoonegaaside heidet veerandi võrra.

Lisaks kajastavad toidukilomeetrid tavaliselt teekonda tootmiskohast poe või restoranini. Suure koguse toiduainete transportimine võib siiski olla väga tõhus. Toidukorra keskkonnamõju suurust võib palju rohkem mõjutada see, kuidas minnakse poodi ja poest koju – jala, jalgrattaga, autoga või bussiga.

Transpordist sõltub, kes müüb mida

Toidukilomeetrid on väheoluline võrreldes sellega, kuidas toiduained jõuavad tarbijateni. Euroopas puudub ühtne toiduainete tarneahel. Viimastel aastatel on logistikaettevõtted koondunud ja pakutavad teenused ulatuvad nüüd üle kogu Euroopa. Vaatamata sellele suundumusele tähendab hinnasurve, mida kogevad üleeuroopaliste logistikateenuste pakkujad, et palju vedusid tellitakse väikeettevõtjatelt. Nii toimub oluline osa maanteevedudest endiselt allhangetena väikeettevõtetelt ja veokiomanikelt.

Samal ajal on Euroopa Liidus toiduainete jaekaubandus Euroopa Komisjoni uuringu järgi varasemast koondunum, sest turu on hõivanud supermarketiketid, hüpermarketid ja säästupoed, millel on nüüdisaegse logistikaga keskne kaubajaotus. Teisisõnu osaleb toiduainete jaemüügis vähem ettevõtteid. Selle tulemuseks on tõhusam logistika ja kulude säästmine, kuid väidetavalt on see kitsendanud ka tarbijatele pakutavate toidukaupade valikut ning väiketootjatel on keerukam siseneda suurtesse kaubandusvõrkudesse.

Sellistes tsentraliseeritud logistikasüsteemides juhtub mõnikord aga tõrkeid, mille tõttu on supermarketid ja tarbijad toiduainete tarnehäirete suhtes haavatavad. Näiteks 2000. aastal toimusid Ühendkuningriigis protestid kütusehindade tõusu vastu ja mõni supermarket oli sunnitud piirama toiduainete müüki kuni normaalse tarne taastumiseni.

Toiduainesüsteemi sõltuvus suuremahulisest transpordist mõjutab ka seda, mida sööme. Et toiduained peavad transportimise ajal ja järel olema värsked või vähemalt söödavad, koristatakse suur osa saagist pooltoorena ja paljudes toiduainetes tuleb kasutada säilitusaineid.

Kas tulevik on pitsadroonide päralt?

Euroopas kogub kiiresti populaarsust toidukaupade tellimine internetist ja see võib muuta tugevasti seda, kuidas jõuab toit tarbijateni. Samas ei ole selge, kas see on keskkonna jaoks hea või halb.

Massachusettsi tehnikainstituudi uuring elektroonikakaupade, rõivaste ja mänguasjade ostmise kohta näitab, et internetist ostmine on kõige keskkonnasäästlikum. Seda kahel põhjusel: esiteks ei lähe nii ostja poodi ja teiseks tekitab veebipoe pidamine oluliselt vähem heidet (ja nõuab vähem energiat) kui päris poe pidamine. Ent kui elate kohe toidupoe kõrval, võib tulemus olla teistsugune. Arvestada tuleb mitut tegurit. Kui kaugel on lähim toidupood? Kas lähete sinna jala, jalgratta või autoga? Kas ostate toitu kogu nädalaks või ainult üheks toidukorraks?

Oluline on ka see, kuidas kohanevad meie ostuharjumused transporditehnika arenguga. Isejuhtivad elektriveoautod ja tellitud pitsat koju toovad droonid võivad ilmuda ootamatult varsti. Kaugvedudel võib saada pöördepunktiks see, kui võetakse kasutusele senisest tõhusamad konteinerlaevad – võimalik, et aeglased purjedega aurikud.

Samamoodi võime ehk hakata eelistama taimetoitu. Võib-olla saame vajaliku valgu peagi vesiviljelustoodetest või putukatest. Logistika seisukohalt on palju lihtsam vedada suure toiteväärtusega kontsentreeritud pulbreid või tablette kui tavapäraseid toiduaineid, kuid sellised kuivtooted ei vasta enamiku ettekujutusele maitsvast einest – vähemalt mitte praegu.

Muud uuenduslikud lahendused, näiteks toiduainete kasvatamine linnas seina- või katuseaedades, võivad vähendada transpordivajadust ja aidata ka linnadel kohaneda kliimamuutusega.

Euroopa toiduainesüsteemi tulevik

Euroopa Liidu seitsmendas keskkonnaalases tegevusprogrammis kehtestatakse suurejooneline eesmärk „Hea elu maakera võimaluste piires“. Selles käsitletakse kolme olulist sektorit, milles peab vähendama tarbimise kogu olelustsükli keskkonnamõju: toit, liikumine ja eluase. Kokku tekib nendes sektorites ligi 80% tarbimise keskkonnamõjust.

Hea on alustada näiteks toidujäätmete probleemi lahendamisest, sest see aitab vähendada toiduainete transportimise vajadust – praegu tekitab keskmine Euroopa Liidu kodanik ligikaudu 179 kg toidujäätmeid aastas. Jätkusuutmatu tarbimise lõpetamiseks tuleb uurida siiski kogu toiduainesüsteemi, sealhulgas toiduainete tootmist ja tarbimist ning süsteemi juhtimist.

Just see arusaam on olnud Euroopa Keskkonnaameti hiljutiste hinnangute keskmes, sh ühise põllumajanduspoliitika keskkonnasäästlikumaks muutmise dokumendis ning aruande „Euroopa keskkond 2015 – seisund ja väljavaated“ (SOER 2015) põllumajanduse peatükis. Süsteemsed analüüsid käsitlevad toiduküsimust jätkusuutlikkuse kontekstis, seostades seda peale praeguse keskkonnamõju ka muude probleemidega: näiteks toiduga kindlustatus üleilmastunud maailmas, maailma elanikkonna suurenemisest tingitud üha suurem toidunõudlus, suuremad sissetulekud, kliimamuutuste mõju toiduainetootmisele ning toitumisharjumuste muutumine ühelt poolt rasvumise ja teisalt alatoitumise tõttu.



 

Geographic coverage

Austria, Belgium, Bulgaria, Croatia, Cyprus, Czech Republic, Denmark, Estonia, Finland, France, Germany, Greece, Hungary, Iceland, Ireland, Italy, Latvia, Liechtenstein, Lithuania, Luxembourg, Malta, Netherlands, Norway, Poland, Portugal, Romania, Slovakia, Slovenia, Spain, Sweden, Switzerland, Turkey, United Kingdom
Tegevused dokumentidega
Euroopa Keskkonnaagentuur (EEA)
Kongens Nytorv 6
1050 Copenhagen K
Taani
Telefon: +45 3336 7100