Mereprügi

Muutke keelt
Article Avaldatud 2014-09-11 Viimati muudetud 2016-04-22 11:32
Ligi 70% meie planeedist on kaetud ookeanidega ja prahti võib leida merest peaaegu kõikjal. Merepraht, peamiselt plast, ohustab mitte üksnes meie merede ja rannikute seisundit, vaid ka meie majandust ja kogukondi. Lõviosa mereprahist tekitatakse maismaall. Seega saame ka selle merre jõudmise takistamisega alustada selle tekkekohas ehk maismaal.

 Image © Rastislav Stanik

2007. aastal tõi meri Põhja-Prantsusmaa randa ühe võrdlemisi ebatavalise merehädaliste seltskonna. Tegemist oli kummipartidega, kes olid lõpetamas oma 15 aasta pikkust suurejoonelist merereisi, mis oli saanud alguse 1992. aastal, mil Hongkongist Ameerika Ühendriikidesse suunduv laev oli kaotanud tormis osa oma lastist. Üks üle parda uhutud konteineritest sisaldas 28 800 mänguasja, millest osa olid randunud aastaid varem Austraalias ja Ameerika Ühendriikide idarannikul. Teised olid ületanud Beringi väina ja Põhja-Jäämere, et jõuda randa Gröönimaal, Ühendkuningriigis ja Nova Scotias.

Plasti igavene merereis

Kummipardid ei ole ainus inimese tekitatud praht, mis meie meredes triivib. Meredes leiduv praht koosneb toodetud või töödeldud tahketest materjalidest (nt plast, klaas, metall ja puit), mis jõuavad ühel või teisel moel merekeskkonda.

Igal aastal satub maailma meredesse ja ookeanidesse umbes kümme miljonit tonni prahti. Plast, eeskätt platsist pakendijäätmed, nagu joogipudelid ja ühekordsed kilekotid, on ülekaalukalt peamine merekeskkonnas leiduva prügi liik. Loetelu jätkub: purunenud kalavõrgud, köied, hügieenisidemed, tampoonid, vatipulgad, kondoomid, sigaretikonid, ühekordsed välgumihklid jne.

Plasti masstootmine algas 1950. aastatel ja kasvas kiiresti 1,5 miljonilt tonnilt aastas praeguse 280 miljoni tonnini aastas. Ligikaudu kolmandik praegusest toodangust koosneb ühekordsetest pakenditest, mis umbes aasta jooksul ära visatakse.

Erinevalt orgaanilistest ainetest ei kao plast loodusest kunagi, vaid koguneb keskkonda, eriti ookeanidesse. Päike, soolane merevesi ja lained lagundavad plasti üha väiksemateks osakesteks. Ühekordsel mähkmel või plastpudelil võib kuluda mikroskoopilisteks osakesteks lagunemiseks ligikaudu 500 aastat. Ent mitte kõik osakesed ei ole lagunemisprotsessi tulemus. Mõned tarbekaubad, näiteks hambapasta ning kosmeetika- ja ihuhooldustooted, juba sisaldavad mikroplaste.

Ookeanide hoovused koguvad tuulte ja maa pöörlemise abil need osakesed, millest mõnda saab mõõta vaid mikronites (üks miljondik meetrit), kokku ja moodustavad suuri prügisaari. Sõltuvalt osakeste mõõtmetest võivad need saared välja näha kui läbipaistev plastsupp. Sellised prügisaared on ebapüsivad – nende suurus ja kuju võivad muutuda. Vaikse ookeani põhjaosas asuvasse suurimasse ja kõige enam uuritud prügisaarde on koondunud hinnangute kohaselt 3,5 miljonit tonni prahti, mis toob kahju alale, mis on pindalalt väidetavalt kaks korda suurem kui Ameerika Ühendriigid. Meie ookeanides, sealhulgas Atlandi ookeanis, on veel viis suurt veekeerist, kuhu koguneb samuti jäätmeid.

Mõned osakesed uhutakse kaldale, kus need segunevad liivaga, ja seda juhtub isegi maailma kõige kaugemates nurkades. Teistest osakestest saab toiduahela osa.

Kust pärineb meres leiduv praht?

Mõne hinnangu kohaselt on umbes 80% merekeskkonnas leiduvast prügist tekkinud maismaal toimuva tegevuse käigus. Mereprahi allikad ei piirdu ilmtingimata inimeste tegevusega rannikualadel. Isegi kui praht visatakse ära sisemaal, kannavad jõed, hoovused ja tuul selle merre. Ülejäänud osa on pärit kalandusest, laevandusest, avamerel asuvatest rajatistest, nagu naftaplatvormid, ja kanalisatsioonisüsteemist.

Meres leiduva prahi päritolu on piirkonniti mõnevõrra erinev. Valdav osa Vahemerre, Läänemerre ja Musta merre sattuvast prahist tekib maismaal toimuva tegevuse käigus, seevastu prahi sattumisel Põhjamerre on võrdselt suur osatähtsus ka merel toimuval tegevusel.

Rohkem plasti kui planktonit

Meres leiduva prahi mõju täielikku ulatust on keeruline hinnata. Mereloomadele on see praht kahjulik peamiselt kahel moel – nad neelavad seda alla ja takerduvad sellesse.

2004. aastal leiti Californias tegutseva sõltumatu mereuuringute instituudi Algalita läbi viidud uuringu käigus, et mereveeproovid sisaldasid kuus korda rohkem plasti kui planktonit.

Meres leiduva prahi mõõtmete ja laialdase leviku tõttu peavad mereloomad ja -linnud seda ekslikult toiduks. Mereprahti on väidetavalt alla neelanud enam kui 40% olemasolevatest vaala-, delfiini- ja pringliliikidest, igat liiki merekilpkonnad ning umbes 36% merelinnuliikidest. See kahjustab terveid kalade ja merelindude parvi. Näiteks leidus Põhjameres enam kui 90%-l surnuna kaldale uhutud tormilindudest kõhus plasti.

Kõhu täitnud seedimatu plast ei pruugi lasta linnul toituda ja lõppkokkuvõttes sureb lind nälga. Plastis sisalduvad kemikaalid võivad toimida ka mürgina ja sõltuvalt annusest lindu pidevalt nõrgestada või ta tappa.

Suuremad plastitükid kujutavad endast ohtu ka mereloomadele. Paljud liigid, sealhulgas hülged, delfiinid ja merikilpkonnad, võivad plastprügisse ning merre jäänud kalavõrkudesse ja köitesse kinni jääda. Enamik takerdunud loomadest ellu ei jää, sest nad ei saa tõusta hingamiseks pinnale, põgeneda röövloomade eest ega end toita.

Jäämäe tipp

Merepraht on üleilmne probleem, mille kohta on raske koguda usaldusväärseid andmeid. Hoovused ja tuuled muudavad silmaga nähtava prahi asukohta, mille tulemusel võidakse sama prügi registreerida mitu korda. Pealegi arvatakse, et veepinnal hulbib või kaldale uhutakse vaid väike osa meres leiduvast prahist. ÜRO keskkonnaprogrammi (UNEP) andmeil ujub vaid 15% mereprahist veepinnal, 15% peitub vees ja 70% lebab merepõhjas.

Prügi, mida silmaga ei näe, kahjustab merekeskkonna seisundit. Hinnangute kohaselt kaob, jäetakse või visatakse üle kogu maailma merre umbes 640 000 tonni püügivahendeid. Need kummituslikud võrgud püüavad kalu ja teisi mereloomi veel aastakümneid.

Lisaks on mõned regulaarselt plasti alla neelavad kalaliigid igapäevased külalised meie söögilaual. Tarbides plasti ja selles leiduvate naftapõhiste kemikaalidega kokku puutuvaid mereande, seavad inimesed ohtu ka oma tervise. Mõju inimese tervisele ei ole veel päris selge.

Kõige enam kannatavad rannikualade kogukonnad

Üle 40% ELi elanikkonnast elab rannikualadel. Peale keskkonnakulude kaasnevad mereprahiga ka sotsiaal-majanduslikud kulud, mis mõjutavad peamiselt rannikualade kogukondi. Puhas rannajoon on ülioluline rannaturismi jaoks. Atlandi rannikul leitakse 100m pikkuselt rannaribalt keskmiselt 712 prahitükki. Midagi ette võtmata kuhjub merepraht rannale. Selleks et suurendada turistide silmis oma supluskohtade atraktiivsust, peavad paljud kogukonnad ja ettevõtted oma rannad enne suvehooaja algust ära puhastama.

Selle kohta, kui palju läheb merepraht ühiskonnale kokku maksma, puuduvad hinnangud. Samamoodi on keeruline hinnata kahju, mis tekib kohalikule majandusele sellest, kui potentsiaalsed külastajad valivad mõne teise puhkekoha. Ent selle kohta, millised on ranna puhastamisega kaasnevad konkreetsed rahalised kulud, on näited olemas. Ühendkuningriigis kulub omavalitsustel randade puhastamisele umbes 18 miljonit eurot aastas.

Puhastamise käigus korjatakse kokku suuremad prahitükid ja parandatakse piirkonna väljanägemist, kuid mis saab väikestest tükkidest? Rahvusvaheline organisatsioon Kommunenes Internasjonale Miljøorganisasjon (KIMO), mis koondab kohalikke omavalitsusi meresaaste küsimustes, väidab, et umbes 10% (massi alusel) rannale uhutud materjalidest on plast. Osakeste väikeste mõõtmete tõttu on neid sageli võimatu liivast eristada.

Mereprahi vähendamine – alustada tuleb prügi tekke vältimisest

Ehkki mereprügi on vaid üks teguritest, mis avaldab survet merekeskkonna seisundile, valmistab see üha rohkem muret. Plasti kuhjumine loodusesse ja selle pikaealisus muudab probleemi veelgi keerukamaks. Merepraht on piiriülene probleem – kord merre sattununa puudub sel omanik. See muudab prahi käitlemise keeruliseks ning suurel määral sõltuvaks heast piirkondlikust ja rahvusvahelisest koostööst.

Mõnes ELi õigusaktis käsitletakse mereprügiga seotud teemasid otse. Näiteks 2008. aastal vastu võetud ELi merestrateegia raamdirektiivis on nimetatud mereprahti ühe valdkonnana, millega tuleb tegeleda, et saavutada 2020. aastaks merevee hea keskkonnaseisund. Lähtudes nendest ELi direktiividest ja 2012. aastal toimunud ÜRO säästva arengu konverentsist (Rio+20), näeb ELi seitsmes keskkonnaalane tegevusprogramm (2014–2020) ette määrata baasarv ja eesmärgid prügi vähendamiseks.

Nii nagu üldise jäätmekäitluse puhul, tuleb ka mereprahi hulga vähendamisel alustada prahi tekke vältimisest. Kuidas saame vältida prahi teket? Kas me ikka vajame kilekotti iga kord, kui poodi läheme? Kas mõne toote või tootmisprotsessi saaks kujundada nii, et see ei sisaldaks ega tekitaks mikroplaste? Kindlasti saab.

Marine litter

(c) Ani Becheva / EEA Waste•smART

Tegevus algab maismaal

Järgmine samm on rakendada abinõusid maismaal, enne kui praht jõuab merre. Selle tarvis on ELil strateegiad ja õigusaktid, mille eesmärk on parandada jäätmete käitlemist, vähendada pakendijäätmete teket ja suurendada ringlussevõttu (eriti plasti puhul), parandada reovee käitlemist ja kasutada ressursse üleüldiselt senisest tõhusamalt. On olemas ka direktiivid, mis reguleerivad laevade ja sadamate tekitatava saaste vähendamist. Nende õigusaktide tulemuslikum rakendamine võiks tuua palju kasu.

Ent mis saab sellest prahist, mis juba kahjustab meie meresid ja ookeane? Prahti on kogunenud merre aastaid. Mõned tükid on vajunud merepõhja, teised liiguvad ikka veel koos hoovustega ringi. On pea võimatu ette kujutada, kuidas saaksime merd sellest kõigest puhastada.

Käima on lükatud mitmeid nn prahipüügialgatusi, mille raames laevad koguvad mereprahti – nii nagu maal kogutakse olmejäätmeid. Kasutatavate meetoditega ei õnnestu aga kokku koguda prahti, mis jääb mõõtmetelt allapoole teatavat suurust. Mikroplasti probleem seega lahendust ei leia. Pealegi on sellised ettevõtmised probleemi ulatust ja ookeanide suurust arvesse võttes liiga piiratud, et nendega oleks võimalik saavutada tõelisi edusamme.

Sama võib öelda rannajoone puhastamise kohta. Ent sellised algatused on sellegipoolest hea viis, kuidas suurendada kodanike teadlikkust ja kaasata neid mereprahi probleemi lahendamisse. Lõppude lõpuks võib küsimus olla ainult osalejate arvus. Sellises tegevuses osalevate vabatahtlike arvu suurenedes võib paraneda ka meie suutlikkus ära hoida prügi teket.

Mereprügi andmete kogumine

EEA kogub mereprügi kohta andmeid hiljuti loodud mobiilirakenduse MarineLitterWatch abil.Rakendus on tasuta ning lisaks andmete sisestamisele rannas leiduva prügi kohta võimaldab see huvilistel saada ülevaadet ümbruskonnas käima lükatud prügikoristusalgatuste kohta või algatada ise ranna koristamine.

Geographic coverage

Europe
Dynamic

Temporal coverage

2014

Tegevused dokumentidega
Euroopa Keskkonnaagentuur (EEA)
Kongens Nytorv 6
1050 Copenhagen K
Taani
Telefon: +45 3336 7100