Isiklikud vahendid

järgmine
eelmine
punktid

Otse sisu juurde. | Navigatsioonivaatesse

Sound and independent information
on the environment

Oled siin: Algus / Signaalid 2013 - Õhk, mida me hingame / Signaalid 2013 / Artiklid / Õhuvaldkonna Euroopa õigusaktid

Õhuvaldkonna Euroopa õigusaktid

Muutke keelt
Õhusaaste ei ole kõikjal ühesugune. Eri allikad paiskavad õhku kõikvõimalikke saasteaineid. Sattudes atmosfääri, võivad need muutuda uuteks saasteaineteks ja kanduda üle kogu maailma. Selle keerulise valdkonnaga tegeleva poliitika väljatöötamine ja rakendamine ei ole lihtne ülesanne. Allpool on esitatud ülevaade Euroopa Liidu õigusaktidest õhuvaldkonnas.
ImaginAIR: NO2 põhjustatud õhusaaste

ImaginAIR: NO2 põhjustatud õhusaaste  Image © Jean-Jacques Poirault

Fotod on tehtud Montparnasse’i torni tipust 1997.–1998. aasta talvel, mil registreeritud NO2 saaste tase ületas kehtestatud piirnorme.

Jean-Jacques Poirault, Prantsusmaa (ImaginAIR)

Pärast seda, kui EL kehtestas 1970. aastatel õhukvaliteediga seotud strateegiad ja meetmed, on meie sissehingatavasse õhku paisatavate saasteainete kogus märgatavalt vähenenud. Õhusaastet põhjustavat heidet, mis on pärit mitmetest põhilistest allikatest, sealhulgas liiklusest, tööstusest ja energiatootmisest, reguleeritakse ja üldjuhul on see vähenemas, ehkki mitte alati kavandatud määral.

Sihikule võetud saasteained

Üks võimalus parandada olukorda ELis oli kehtestada teatavate õhus leiduvate saasteainete jaoks kogu liidus õiguslikult siduvad ja mittesiduvad ülemmäärad. EL on sätestanud normid teatud suuruses tahkete osakeste, osooni, vääveldioksiidi, lämmastikoksiidide, plii ja teiste saasteainete jaoks, mis võivad kahjustada inimeste tervist või ökosüsteeme. Kõige olulisemad õigusaktid, milles määratakse kindlaks saasteainete piirtasemed, on 2008. aasta direktiiv välisõhu kvaliteedi ja Euroopa õhu puhtamaks muutmise kohta (2008/50/EÜ) ning 1996. aasta raamdirektiiv välisõhu kvaliteedi hindamise ja juhtimise kohta (96/62/EÜ).

Teine võimalus, kuidas parandada õigusnormide kehtestamise abil õhu kvaliteeti, on seada konkreetsete saasteainete jaoks sisse riiklikud iga-aastased heitkoguste ülemmäärad. Sellisel juhul peavad riigid rakendama meetmeid tagamaks, et nende heitkogused jääksid allapoole asjaomase saasteaine jaoks kehtestatud ülemmäära.

Nii ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni Göteborgi protokollis kui ka ELi heitkoguste siseriiklikke ülemmäärasid käsitlevas direktiivis (2001/81/EÜ) sätestatakse Euroopa riikidele iga-aastased õhusaasteainete heitkoguste ülemmäärad, mis hõlmavad ka hapestumist, eutrofeerumist ja troposfääriosooni põhjustavaid saasteaineid. Göteborgi protokolli muudeti 2012. aastal ning heitkoguste siseriiklikke ülemmäärasid käsitlevat direktiivi ootab ees läbivaatamine ja muutmine 2013. aastal.

Sihikule võetud sektorid

Lisaks sellele, et ELi õigusaktides kehtestatakse konkreetsete saasteainete puhul õhukvaliteedi normid ja iga-aastased riigipõhised ülemmäärad, käsitletakse neis ka konkreetseid õhusaaste allikaks olevaid sektoreid.

Tööstussektorist pärit õhusaasteainete heidet reguleeritakse muu hulgas 2010. aasta direktiiviga tööstusheidete kohta (2010/75/EÜ) ja 2001. aasta direktiiviga teatavate suurtest põletusseadmetest õhku eralduvate saasteainete piiramise kohta (2001/80/EÜ).

Sõidukite heitkoguseid reguleeritakse mitmete heite- ja kütusenormidega, sealhulgas 1998. aasta direktiiviga bensiini ja diislikütuse kvaliteedi kohta (98/70/EÜ) ning sõidukite heitkoguste normide ehk EURO standarditega.

Standardid Euro 5 ja Euro 6 hõlmavad kergsõidukite, sealhulgas sõiduautode, kaubikute ja tarbesõidukite heidet. Euro 5 standardiga, mis jõustus 1. jaanuaril 2011, nõutakse, et tahkete osakeste ja lämmastikoksiidide kogused, mille paiskavad õhku õigusaktiga hõlmatud uued autod, peavad jääma allapoole kehtestatud ülemmäära. Euro 6 standardiga, mis jõustub 2015. aastal, kehtestatakse diiselmootoritest õhku eralduvatele lämmastikoksiididele rangemad ülemmäärad.

Lisaks on sõlmitud rahvusvahelised kokkulepped, milles käsitletakse õhusaasteainete heidet muudes transpordivaldkondades, näiteks Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni 1973. aasta konventsioon laevade põhjustatud merereostuse vältimiseks (MARPOL), mille protokollidega reguleeritakse laevade tekitatavat vääveldioksiidi heidet.

ImaginAIR: Contamination

(c) Javier Arcenillas, ImaginAIR/EEA

"Ehkki Rumeenias õnneks veel leidub peaaegu puutumata loodusega maalilisi paiku, mida inimkäsi ei ole muutnud, on linnastunud piirkondades ilmselged keskkonnaprobleemid."
Javier Arcenillas, Hispaania

Tähtis on tervikpilt

Saasteaineid reguleeritakse tavaliselt enam kui ühe õigusaktiga. Näiteks tahkeid osakesi käsitletakse kolmes Euroopa õiguslikus meetmes (välisõhu kvaliteedi ja õhusaasteainete heite direktiivides ning sõidukite heite puhul kohaldatavates Euro standardites) ja kahes rahvusvahelises konventsioonis (LRTAP ja MARPOL). Mõnda tahkete osakeste lähteainet reguleeritakse ka teiste õigusmeetmetega.

Neid seadusi rakendatakse pika ajavahemiku vältel ja neis püstitatud eesmärke täidetakse järk-järgult. Õhukvaliteedi direktiivis on sätestatud 1. jaanuariks 2010 tahkete osakeste jaoks sihtväärtus 25 μg/m3. 2015. aastal saab samast künnisest piirväärtus, millega kaasnevad täiendavad kohustused.

Mõne sektori puhul võib õhupoliitika esialgu reguleerida mõnd saasteainet vaid teatud Euroopa piirkondades. 2012. aasta septembris võttis Euroopa Parlament vastu muudatused, millega viidi laevade tekitatava väävliheite osas kehtestatud ELi normid vastavusse Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni 2008. aasta normidega. 2020. aastaks on väävli ülemmäär kõikidel ELi ümbritsevatel meredel 0,5%.

Läänemere, Põhjamere ja La Manche’i väina väävliheite kontrolli piirkondade jaoks on Euroopa Parlament sätestanud 2015. aastaks veelgi rangema väävli ülemmäära, nimelt 0,1%. Võttes arvesse, et standardne laevakütus sisaldab 2 700 korda rohkem väävlit kui tavaline diisel, mida kasutavad autod, on selge, et see õigusakt annab laevandussektorile igati põhjust välja töötada ja kasutada vähem saastavaid kütuseid.

Piirkonnapõhine rakendamine

Praegused õhukvaliteeti käsitlevad Euroopa õigusaktid on rajatud põhimõttele, et liikmesriigid jagavad territooriumid mitmeks piirkonnaks, kus neil tuleb hinnata mõõtmise või mudelarvutuste abil õhukvaliteeti. Sellisteks piirkondadeks kuulutatakse enamik suurlinnu. Kui õhukvaliteedi norme mõnes piirkonnas ületatakse, peab liikmesriik teatama sellest Euroopa Komisjonile ja selgitama põhjuseid.

Seejärel peavad riigid välja töötama kohalikud või piirkondlikud kavad, kus on kirjeldatud, kuidas nad kavatsevad õhukvaliteeti parandada. Nad võivad näiteks luua madala heitkoguste tasemega tsoonid, kuhu ei ole rohkem saastavatel sõidukitel lubatud siseneda. Linnad võivad julgustada ka üleminekut vähem saastavatele liiklemisviisidele, näiteks jalakäimisele, jalgrattasõidule ja ühistranspordile. Samuti võivad nad tagada, et tööstuslikele ja kaubanduslikele põletussüsteemidele paigaldatakse parimad saadaolevad saasteainete püüdeseadmed.

Väga tähtsad on ka teadusuuringud. Teadustöö ei paku mitte üksnes uusi tehnoloogiaid, vaid parandab ka meie teadmisi õhusaasteainetest ning nende kahjulikust mõjust tervisele ja ökosüsteemidele. Värskeimate teadmiste lõimimine seadustesse ja tegevusse aitab parandada Euroopa õhku ka edaspidi.

King's Park Copenhagen

(c) Gülçin Karadeniz

Lisateave

Geographical coverage

[+] Show Map

Tegevused dokumentidega
Registreeruge kohe!
Saatke teade uute aruannete ja toodete ilmumisel. Hetkel on meil 33026 tellijat. Sagedus: 3-4 kirja / kuus.
Teadete arhiiv
Jälgige meid
 
 
 
 
 
Euroopa Keskkonnaagentuur (EEA)
Kongens Nytorv 6
1050 Copenhagen K
Taani
Telefon: +45 3336 7100