Isiklikud vahendid

järgmine
eelmine
punktid

Otse sisu juurde. | Navigatsioonivaatesse

Sound and independent information
on the environment

Oled siin: Algus / Signaalid - Heaolu ja keskkond / Signaalid 2013 / Artiklid / Euroopa õhk praegu

Euroopa õhk praegu

Muutke keelt
Euroopa on õhukvaliteeti viimastel kümnenditel parandanud. Oleme kärpinud edukalt paljude saasteainete heitkoguseid, ent tahked osakesed ja eeskätt osoonisaaste kujutavad eurooplaste tervisele jätkuvalt tõsist ohtu.
ImaginAIR: Inimene ehk hävitaja liik

ImaginAIR: Inimene ehk hävitaja liik  Image © Justine Lepaulard

Paljudes suurlinnades on saaste praegu nii suur, et öösel on pea võimatu näha taevas tähti.

Justine Lepaulard, Prantsusmaa (ImaginAIR)

4. detsember 1952, London. Linna kohale valgus tihe udu, tuul vaibus. Järgmistel päevadel seisis õhk linna kohal paigal. Kivisöe põletamisel vallandus suur kogus vääveloksiide, mis andsid udule kollaka tooni. Üsna pea täitusid haiglad inimestega, kes põdesid hingamisteede haigusi. Halvimatel hetkedel oli nähtavus eri kohtades nii vilets, et inimesed ei näinud oma kinganinasid. Hinnangute kohaselt oli Londoni suure sudu ajal suremus keskmisest 4 000–8 000 inimese võrra kõrgem. Neist enamik olid imikud ja eakad.

20. sajandil oli õhusaaste Euroopa suurtes tööstuslinnades üsna tavaline. Tahket kütust, eriti kivisütt, kasutati kütteainena sageli nii tehastes kui ka kodudes. Ilmastikutegurite tõttu võisid suured õhusaaste kogused hõljuda talvel linnapiirkondade kohal päevi, nädalaid või isegi kuid. Õigupoolest oli London tuntud linna aeg-ajalt endasse matva õhusaaste poolest juba 17. sajandil. 20. sajandi lõpuks oli Londoni sudust saanud üks linna iseloomulikke jooni, mis leidis äramärkimist isegi kirjanduses.

London smog

(c) Ted Russell | Getty Images

Meetmed aitasid õhukvaliteeti tõepoolest parandada

Sellest ajast on palju muutunud. Londoni 1952. aasta sudule järgnenud aastatel kasvas üldsuse ja poliitikute teadlikkus ning võeti vastu õigusaktid, et vähendada õhusaastet, mis oli pärit kohapealsetest allikatest, näiteks kodudest, kaubandusest ja tööstusest. 1960ndate lõpus hakkasid lisaks Ühendkuningriigile võtma õhusaaste piiramiseks vastu seadusi ka teised riigid.

Londoni suurele sudule järgnenud 60 aasta jooksul on Euroopa õhu kvaliteet märkimisväärselt paranenud, peamiselt tänu tõhusatele riiklikele, Euroopa tasandi ja rahvusvahelistele õigusaktidele.

Mõnel juhul sai selgeks, et õhusaaste probleemi on võimalik lahendada vaid rahvusvahelise koostööga. 1960ndatel tehtud uuringutest nähtus, et Skandinaavia jõgede ja järvede hapestumise põhjustanud happevihma tekitasid Mandri-Euroopas õhku paisatud saasteained. Et lahendada õhusaaste probleeme piirkondade tasandil, loodi 1979. aastal esimene rahvusvaheliselt siduv vahend, nimelt ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni piiriülese õhusaaste kauglevi konventsioon (Convention on Long‑range Transboundary Air Pollution, LRTAP).

Euroopa õhu paranemisele on kaasa aidanud ka tehnoloogia areng, millele on osaliselt tõuke andnud kehtestatud õigusaktid. Näiteks automootorid on hakanud kasutama kütust tõhusamalt, uutele diiselmootoriga autodele on paigaldatud osakeste püüdmiseks filtrid ning tööstusettevõtted on võtnud kasutusele üha tõhusamaid saasteainete püüdeseadmeid. Üsna edukad on olnud ka sellised meetmed nagu ummikumaksud või keskkonnasõbralikumate autode maksusoodustused.

Mõne õhusaasteaine, näiteks vääveldioksiidi, süsinikmonooksiidi ja benseeni heitkoguseid on märgatavalt vähendatud. See on parandanud selgelt õhu kvaliteeti ja seeläbi ka rahvatervist. Nii aitas näiteks üleminek kivisöelt maagaasile vääveldioksiidi kontsentratsioone oluliselt vähendada: aastatel 2001–2010 vähenesid ELis vääveldioksiidi kontsentratsioonid poole võrra.

Teine saasteaine, mille heidet on õigusaktidega edukalt piiratud, on plii. 1920ndatel hakkas lõviosa sõidukeid kasutama pliid sisaldavat bensiini, et vältida sisepõlemismootori kahjustamist. Õhku paisatud plii tervisemõjust saadi teadlikuks alles aastakümneid hiljem. Plii kahjustab elundeid ja närvisüsteemi ning pärsib intellektuaalset arengut, eelkõige lastel. Rea meetmetega, mis juurutati 1970ndatel nii Euroopa kui ka rahvusvahelisel tasandil, jõuti selleni, et pliilisandite kasutamisest sõidukikütustes on järk-järgult loobutud. Praegu registreeritakse pea kõigis seirejaamades, mis kontrollivad plii sisaldust õhus, tasemeid, mis jäävad tunduvalt allapoole ELi õigusaktides sätestatud piirnorme.

Milline on olukord praegu?

Ülejäänud saasteainete olukord ei ole nii selge. Nende saasteainetega seotud probleemide lahendamise muudavad keeruliseks atmosfääris toimuvad keemilised reaktsioonid ja meie sõltuvus majandustegevusest.

Asja teeb probleemseks ka see, kuidas ELi riigid rakendavad ja jõustavad õigusakte. Õhku käsitlevates ELi õigusaktides sätestatakse üldjuhul konkreetsete ainete sihttasemed või ülemmäärad, ent see, kuidas neid saavutada, on jäetud liikmesriikide endi otsustada.

Osa riike on võtnud õhusaastega võitlemiseks mitmeid tõhusaid meetmeid. Teised on võtnud meetmeid vähem või on need osutunud vähem tõhusaks. See võib olla osaliselt tingitud erinevustest järelevalves ja riikide suutlikkuses õigusakte jõustada.

Veel üks probleem õhusaastega võitlemisel tuleneb laboritingimuste ja tegelike olude erinevusest. Niisuguste õigusaktidega reguleeritud sektorite puhul nagu transport või tööstus võivad seadmed osutuda ideaalsetes laboritingimustes kontrollimisel vähem saastavaks ja tõhusamaks, kui nad on tegelikes oludes.

Peame meeles pidama sedagi, et Euroopa õhu kvaliteeti võivad tahtmatult mõjutada ka uued tarbimissuundumused või poliitikameetmed, mis ei ole seotud õhuga.

ImaginAIR: Agricultural traditions that harm

(c) Cristina Sînziana, ImaginAIR/EEA

"Rumeenias on endiselt säilinud maapiirkondades levinud iidne komme põletada saagikoristusjääke. See on viis, kuidas puhastada maa uue külvi jaoks ja saada rikkalikumat saaki. Lisaks looduse kahjustamisele on see tegevus minu meelest kahjulik ka kohaliku kogukonna tervisele. Kuna tule kontrolli all hoidmiseks on vaja palju inimesi, on mõju väga selge."
Cristina Sînziana Buliga, Rumeenia

Linnades on tahkete osakestega kokkupuude endiselt suur

Praegustes ELi ja rahvusvahelistes õigusaktides, milles käsitletakse tahkeid osakesi, liigitatakse need osakesed mõõtmete põhjal kahte rühma – läbimõõduga 10 mikronit või vähem (PM10) ning läbimõõduga 2,5 mikronit või vähem (PM2,5). Õigusaktidega reguleeritakse otseheidet ja lähtegaaside heidet.

Tahkete osakeste heite vähendamisel on Euroopas tehtud märkimisväärseid edusamme. Aastatel 2001–2010 vähenes PM10 ja PM2,5 otseheide Euroopa Liidus 14% ja Euroopa Keskkonnaagentuuri (EEA) 32 liikmesriigis 15%.

Ka tahkete osakeste lähtegaaside heide on ELis vähenenud: vääveloksiidide puhul 54% (EEA 32s 44%), lämmastikoksiidide puhul 26% (EEA 32s 23%) ja ammoniaagi puhul 10% (EEA 32s 8%).

Ent heitkoguste vähenemine ei ole alati vähendanud kokkupuudet tahkete osakestega. ELi õigusaktides sätestatud väärtustest suuremate PM10-kontsentratsioonidega kokku puutuva Euroopa linnarahvastiku osa on endiselt suur (EL 15s 18–41% ja EEA 32s 23–41%) ning see on vähenenud viimasel kümnendil vaid veidi. Kui lähtuda Maailma Terviseorganisatsiooni rangematest suunistest, puutub ülemääraste PM10-kontsentratsioonidega kokku enam kui 80% ELi linnaelanikest.

Kui heide on märkimisväärselt vähenenud, siis miks on tahkete osakeste sisaldus Euroopa õhus endiselt nii suur? Teatud piirkonna või konkreetsest allikast pärit heite vähendamine ei too automaatselt kaasa kontsentratsioonide vähenemist. Mõned saasteained püsivad õhus piisavalt kaua, et kanduda ühest riigist teise, ühelt mandrilt teisele või mõnel juhul teevad isegi tiiru ümber maakera. Osakeste ja nende lähteainete mandritevaheline liikumine aitab selgitada, miks Euroopa õhu kvaliteet ei ole paranenud sama palju, kui on vähenenud tahkete osakeste ja nende lähteainete heide.

Teine põhjus, miks tahkete osakeste sisaldus õhus on endiselt suur, peitub meie tarbimisharjumustes. Näiteks viimastel aastatel on mõnes linnapiirkonnas, eriti Poolas, Slovakkias ja Bulgaarias, olnud peamiseks PM10-saaste allikaks süsi ja puit, mida kasutatakse eluruumide kütmisel. Osaliselt on selle taga kõrged elektrienergia hinnad, mis on sundinud väikese sissetulekuga leibkondi otsima odavamaid alternatiive.

Osoon: kuumade suvepäevade õudusunenägu?

Euroopa suutis vähendada aastatel 2001–2010 ka osooni lähtegaaside heidet. Euroopa Liidus vähenes lämmastikoksiidide heide 26% (EEA 32s 23%), muude lenduvate orgaaniliste ühendite kui metaani heide 27% (EEA 32s 28%) ja süsinikmonooksiidi heide 33% (EEA 32s 35%).

Nagu tahkete osakeste puhul, nii on ka osooni puhul atmosfääri paisatud lähtegaaside kogused vähenenud, ent osoonisisalduse vastavat vähenemist ei ole täheldatud. Sellegi põhjus on osaliselt osooni ja selle lähtegaaside mandritevaheline liikumine. Oma roll on ka maastiku iseärasustel ja aastast aastasse muutuvatel ilmastikutingimustel, näiteks tuulel ja õhutemperatuuril.

Ehkki nende suvepäevade arv ja sagedus, mil osoonitase saavutab haripunkti, on vähenenud, on linnaelanike kokkupuude osooniga endiselt suur. Ajavahemikus 2001–2010 puutus ELi sihtväärtusi ületava osoonitasemega kokku 15–61% ELi linnaelanikest, peamiselt Lõuna-Euroopas, kus suved on soojemad. Kui juhinduda Maailma Terviseorganisatsiooni rangematest suunistest, puutusid ülemäärase osoonitasemega kokku peaaegu kõik ELi linnaelanikud. Kokkuvõttes on kõrge osoonitase tavalisem Vahemere piirkonnas kui Põhja-Euroopas.

Suur osoonisisaldus ei ole aga nähtus, mis esineb suvekuudel üksnes linnades. Üllataval kombel on osoonitase üldjuhul kõrgem maapiirkondades, ehkki seal puutub sellega kokku vähem inimesi. Linnades on liiklus tavaliselt suurem kui maal, aga üks sõidukite õhkupaisatav saasteaine hävitab keemilise reaktsiooni käigus osooni molekule, mis võib vähendada linnapiirkondades osooni taset. Suurem liiklus võib aga tekitada linnades rohkem tahkete osakeste põhjustatud saastet.

ImaginAIR: Sustainable and beautiful

(c) Jerome Prohaska, ImaginAIR/EEA

Heidet vähendavad õigusaktid

Et heide võib osaliselt olla pärit teistest riikidest, reguleeritakse mõne tahkete osakeste ja osooni lähteaine heidet piiriülese õhusaaste kauglevi konventsiooni (LRTAP konventsiooni) Göteborgi protokolliga.

2010. aastal ületasid 12 ELi riiki ja EL tervikuna ühe või mitme konventsioonis käsitletud saasteaine (lämmastikoksiidid, ammoniaak, vääveldioksiid ja muud lenduvad orgaanilised ühendid kui metaan) üht või mitut heite ülemmäära (lubatud heitkoguseid). Lämmastikoksiidide heite ülemmäära ületasid 12 riigist 11.

Sarnane olukord on ka ELi õigusaktide järgimisel. Õhusaasteainete siseriiklikke ülemmäärasid käsitleva direktiiviga reguleeritakse sama nelja saasteaine heitkoguseid kui Göteborgi protokolliga, ent ülemmäärad on selles mõne riigi puhul pisut rangemad. Direktiivi jaoks kogutud lõplike andmete kohaselt ei suutnud 12 ELi riiki 2010. aastal järgida neile kehtestatud õiguslikult siduvaid lämmastikoksiidide ülemmäärasid. Mitu riiki ei suutnud järgida ka ülejäänud kolmest saasteainest ühe või enama ülemmäära.

Kust õhusaasteained pärit on?

Inimtegevust õhusaasteainete tekitamisel on üldjuhul kergem mõõta ja jälgida kui looduslike allikate puhul, ent selle osakaal on sõltuvalt saasteainest väga erinev. Üks suurimaid mõjutajaid on ilmselgelt kütuse põletamine, mis on levinud mitmes sektoris alates transpordist ja majapidamistest kuni energiakasutuse ja -tootmiseni välja.

Teatud saasteainete tekkes on oluline roll ka põllumajandusel. Umbes 90% ammoniaagiheitest ja 80% metaaniheitest tekib põllumajandusliku tegevuse käigus. Veel on metaaniallikaks jäätmed (prügilad), söekaevandus ja pikki vahemaid läbivad gaasitorud.

Üle 40% lämmastikoksiidide heitest on pärit transpordisektorist, samas kui 60% vääveloksiididest tekib elektrienergia tootmisel ja jaotamisel EEA liikmes- ja partnerriikides. Äri-, valitsus- ja avalikud hooned ning kodumajapidamised põhjustavad umbes poole PM2,5 ja süsinikmonooksiidi heitest.

On selge, et õhusaaste tekkes on oma roll paljudel majandussektoritel. Õhukvaliteediga seotud probleemide arvessevõtmist nende sektorite otsustusprotsessides ei pruugi kõrvalseisjad märgata, ent see aitaks kindlasti parandada Euroopa õhu kvaliteeti.

Euroopa õhusaaste allikad

Õhukvaliteet üldsuse kontrolli alla

Viimastel aastatel on rahvusvahelisel tasandil arutamist leidnud ja üldsuse tähelepanu köitnud suurte linnapiirkondade, eriti olümpiamänge korraldavate linnade õhu kvaliteet.

Võtame näiteks Pekingi. See linn on kuulus kiiresti kerkivate pilvelõhkujate, aga ka õhusaaste poolest. Pekingis alustati süsteemset õhusaaste kontrolli 1998. aastal – kolm aastat enne linna ametlikku valimist olümpiamängude toimumispaigaks. Ametivõimud võtsid mängude eel õhukvaliteedi parandamiseks konkreetseid meetmeid. Vanad taksod ja bussid vahetati välja ning saastavad töötusrajatised paigutati ümber või suleti. Olümpiamängudele eelnenud nädalatel pandi seisma ehitustegevus ja piirati autode kasutamist.

Professor C.S. Kiang, üks Hiina juhtivaid klimatolooge, kirjeldas õhukvaliteeti Pekingi olümpiamängude ajal järgmiselt: „Mängude kahel esimesel päeval oli sügavale kopsu tungivate PM2,5-osakeste sisaldus umbes 150 μg/m3. Teisel päeval hakkas sadama vihma ja tõusis tuul ning PM2,5-osakeste sisaldus vähenes järsult, jäädes pidama umbes 50 μg/m3 juurde, mis on kaks korda enam kui WHO suunistes esitatud väärtus 25 μg/m3”.

London marathon

(c) Rob Ewen | iStock

Sarnane arutelu toimus Ühendkuningriigis enne 2012. aasta Londoni olümpiat. Kas õhukvaliteet on mängudele saabuvate sportlaste, eriti maratonijooksjate ja jalgratturite jaoks piisavalt hea? Manchesteri ülikooli andmeil ei olnud Londoni olümpiamängud saastevabad, ent tõenäoliselt siiski viimaste aastate vähim saastatud mängud. Abiks olid ilmselt soodne ilm ja hea planeerimine, mis oli 1952. aasta Londoni olümpiaga võrreldes suur samm edasi.

Ent kahjuks ei kao õhusaaste probleem olümpiatule kustudes. 2013. aasta esimestel päevadel oli Peking taas uppunud tõsisesse õhusaastesse. 12. jaanuaril näitasid ametlikud mõõtmised PM2,5-kontsentratsioone, mis ulatusid üle 400 μg/m3, samas kui mitteametlikud mõõtmised andsid mitmes kohas tulemuseks näidu 800 μg/m3.

Lisateave

Geographic coverage

Europe
Tegevused dokumentidega
Filed under: ,

Kommentaarid

Euroopa Keskkonnaagentuur (EEA)
Kongens Nytorv 6
1050 Copenhagen K
Taani
Telefon: +45 3336 7100