Isiklikud vahendid

järgmine
eelmine
punktid

Otse sisu juurde. | Navigatsioonivaatesse

Sound and independent information
on the environment

Oled siin: Algus / Signaalid - Heaolu ja keskkond / Signaalid 2012 / Artiklid / Õiglase hinna kehtestamine

Õiglase hinna kehtestamine

Muutke keelt
Topics: , ,
Elanikkonna vaesusest väljatoomiseks keskendub paljude arengumaade majandus loodusvarade kasutamisele, mis võib kahjustada ökosüsteeme, millest need riigid sõltuvad. Lühiajaliste lahendustega halvendatakse sageli elanikkonna pikaajalist heaolu. Kas valitsused saavad aidata kehtestada loodusvarade kasutamise eest õiglase hinna ja mõjutada majandusvalikuid? Uurime täpsemalt, mida tähendab Burkina Faso jaoks vee kasutamine puuvilla tootmisel.
Shopping trolleys

Shopping trolleys  Image © Shutterstock

99 % maailma puuvillakasvatajatest elab arengumaades. See tähendab, et pestitsiide kasutatakse oludes, kus kirjaoskamatus on suur ja ohtude teadvustamine väike, mis on nii keskkonna- kui ka eluohtlik.

Steve Trent, sihtasutuse Environmental Justice Foundation direktor

Kogu maailmas elab üle miljardi inimese äärmises vaesuses, mida Maailmapank määratleb kui sissetulekut alla 1,25 USA dollari päevas. Kuigi maailma vaeste osakaal on viimase 30 aastaga märgatavalt vähenenud, on paljudes riikides – neist mitmed on Aafrikas – olnud muudatused aeglased.

Nende riikide majandustegevus keskendub sageli loodusvarade vahetule kasutamisele näiteks põllumajanduse, metsanduse ja kaevandamise kaudu. Selle tulemusel võib kiiresti kasvava rahvastiku vajaduste rahuldamine koormata ökosüsteeme senisest rohkem.

Sageli kaevandatakse või kasvatatakse toorainet (näiteks puuvilla) arengumaades ja eksporditakse seejärel rikkamatesse piirkondadesse, näiteks Euroopasse. Selline olukord seab tööstusriikide tarbijad tähtsasse rolli: nad võivad aidata miljardil kõige vaesemal inimesel vaesusest pääseda, kuid samas ka vähendada nende võimalusi, kahjustades ökosüsteeme, millest nad sõltuvad.

Valge kuld

Copyright: ShutterstockBurkina Faso on kuiv ja väga vaene riik Sahara lõunaservas teiste riikide vahel ning majanduses on väga olulisel kohal puuvill. Viimastel aastatel on toodang kiiresti kasvanud ja praegu on Burkina Faso Aafrika suurim puuvillatootja. Puuvilla nimetatakse piirkonda valgeks kullaks. 2007. aastal moodustas puuvilla eksport 85 % Burkina Faso eksporditulust ja 12 % majandustoodangust.

Äärmiselt oluline on, et puuvillatulud on väga hajutatud. Puuvillakasvatuses töötab 15–20 % tööjõust, mis tähendab otsest sissetulekut 1,5–2 miljonile inimesele. Viimase aastakümne peamise majanduskasvu edendava tegurina on puuvillakasvatus toonud maksutulusid, millest rahastatakse näiteks tervishoidu ja haridust.

Burkina Faso elanike jaoks on puuvilla kasvatamise eelised selged, kuid puudused on sageli varjatud.

Veerandil riigi elanikel puudub juurdepääs puhtale joogiveele. Üle 80 % neist elatuvad põllumajandusest ning vajavad vett toidu ja peavarjuga seotud põhivajaduste täitmiseks. Maailma Meteoroloogiaorganisatsiooni andmetel ületab aasta veenõudlus olemasolevaid varusid 10–22 % võrra.

Selles kontekstis näib puuvillatootmise viimaste aastate tohutu kasv olevat riskantne. Puuvill vajab palju vett – kuivadel kuudel on seda vaja niisutada ja vett kulub palju rohkem kui muude põllumajanduskultuuride jaoks.

Puuvillatootmises kasutatavat vett ei saa kasutada mujal. Enamik saagist eksporditakse, seega kasutatakse palju vett välisriikide tarbijate vajaduste rahuldamiseks, mida nimetatakse virtuaalse vee ekspordiks.

Pool Burkina Faso puuvillast eksporditakse Hiinasse, kus see müüakse kohalikele ketrusvabrikutele ja nende toodetud niit rõivatootjatele, kes müüvad tooteid üle kogu maailma. Tarneahela lõpus on puuvillatoodete tarbijad, kes impordivad tegelikult märkimisväärse koguse vett – mõnikord maailma palju kuivematest piirkondadest. Uuringutes on leitud, et 84 % Euroopa puuvillaga seotud veekasutuse jalajäljest on väljaspool Euroopat.

Kuivade riikide nagu Burkina Faso jaoks on loomulikult eelistatav veemahukaid tooteid importida, mitte eksportida. Virtuaalse vee eksport võib lõppkokkuvõttes tähendada, et kohalikele inimestele ja ökosüsteemidele ei jää seda piisavalt. Samas on ainus viis hinnata, kas Burkina Fasol on mõistlik kasutada vett puuvilla kasvatamiseks või mitte, on võrrelda selle ja muude kasutusalade kõiki eeliseid ja puudusi. Kuigi virtuaalse vee põhimõte annab väga kasulikku teavet meie tootmis- ja tarbimisvalikute mõju kohta, ei suuda see üksi öelda, kuidas oleks kõige õigem veevarusid majandada.

Veemõisted

Veekasutuse jalajälg ja virtuaalne vesi on põhimõtted, mis aitavad mõista tarbitavat veekogust.

Veekasutuse jalajälg on üksikisiku või kogukonna tarbitavate või ettevõtete toodetavate toodete ja teenuste tootmiseks kasutatud magevee kogus. See koosneb kolmest komponendist. Sinine veekasutuse jalajälg on toodete ja teenuste tootmiseks kasutatud pinnavee kogus. Roheline veekasutuse jalajälg on tootmiseks kasutatud vihmavee kogus. Hall veekasutuse jalajälg on tootmisel reostatud vee kogus.

Koos iga eksporditava toote või teenusega eksporditakse ka virtuaalset vett ehk vett, mis kulus selle toote või teenuse tootmiseks. Virtuaalse vee eksport tähendab, et toodet või teenust tarbitakse väljaspool veevõtukoha valgala.

Importivate riikidel või piirkondade jaoks tähendab virtuaalse vee importimine seda, et kohalikke veevarusid saab kasutada muudel eesmärkidel, mis võib olla veepuudusega riikidele väga kasulik. Kahjuks on paljudes virtuaalset vett eksportivates riikides endis veepuudus, sest nendes on põllumajandustootmiseks sobiv päikeseline kliima. Sellistes veepuudusega riikides koormab virtuaalse vee eksport veevarusid ning sellega kaasneb sageli sotsiaalseid ja majanduskulusid, sest muudeks tegevusteks ja vajadusteks ei jätku piisavalt vett.

Allikas: Water Footprint Network

Rohkem saastet, vähem metsa

Puuvillatootmisega kaasneb Burkina Fasos ka muid probleeme peale veekasutuse. Tavaliselt kasutatakse puuvillakasvatuses rohkesti pestitsiide – 16 % kogu maailma pestitsiididest, kuigi puuvillakasvanduste all on üksnes 3 % põllumajandusmaast.

Mõju kohalikele inimestele ja ökosüsteemidele võib olla raske. Samas ei pruugi pestitsiidide kasutajad seda tunda ega isegi teada, mille tõttu nad võivad jätta ohud arvestamata. (Sel põhjusel võib olla väga oluline selgitada ja teadvustada kohalikele puuvillakasvatajatele pestitsiidide mõju ja ohte.)

Peale vee kasutatakse ka muid loodusvarasid, eelkõige maad. Nagu mujalgi, on ka Burkina Fasos olemas mitmesuguseid maakasutuse viise. Kas maa kasutamine puuvillatootmiseks tagab riigi elanikele suurima heaolu?

Copyright: IHH Humanitarian Relief Foundation/Turkey8-aastane Modachirou Inoussa aitas puuvillakasvanduses vanemaid. 29. juulil 2000 jooksis väsinud ja janune Modachirou pärast tööd kodu poole. Teel leidis ta tühja pudeli, millega võttis kraavist vett ja jõi. Sel õhtul ta koju ei tulnudki. Kui külaelanikud teda otsima hakkasid, leidsid nad tema surnukeha kõrvalt tühja Callisulfani pudeli.

Endosulfaanimürgistus Lääne-Aafrikas, millest teatas võrgustik PAN UK (2006)

See, mis on hea ühele, ei pruugi olla hea kõigile

See küsimus on täiesti asjalik. Aastatel 1990–2010 vähenes Burkina Faso metsapindala 18 % võrra, osaliselt põllumajanduse laienemise tõttu, ja see vähenemine üha kiireneb. Burkina Faso metsaomanikud võivad eelistada kasvatada puuvilla, sest puidu müümine (või kasutamine kütteks) ja puuvilla kasvatamine annab suuremat kasumit kui metsa säilitamine. Burkina Fasole, tema inimestele ja ökosüsteemidele ei pruugi see aga tingimata olla parim lahendus.

Copyright: Pawel KazmierczykMetsad annavad inimestele nii kohapeal kui ka kaugemal palju suuremat kasu kui üksnes puidu väärtus. Metsad on bioloogiliselt mitmekesine elupaik, metsad takistavad ka mullaerosiooni, absorbeerivad süsinikdioksiidi ja pakuvad näiteks vaba aja veetmise võimalusi. Kui maakasutuse üle otsustaks ühiskond tervikuna – kõigi võimaluste eeliste ja puuduste põhjaliku hinnangu alusel –, ei kasutaks ta tõenäoliselt kogu maad ja vett ainult puuvillatootmiseks.

Üksikisikute ja ühiskonna eeliste ja puuduste erinevus on äärmiselt tähtis.

Vastates põhiküsimustele – kui palju kasutada puuvilla tootmiseks vett, kui palju pestitsiide või maad –, otsustavad kogu maailma põlluharijad suhteliste eeliste puuduste põhjal. Samas kuigi põlluharija saab puuvilla müügist kasumit, ei kanna ta harilikult aga kõiki kulusid: näiteks pestitsiidide ostmise kulud on sageli tühised võrreldes nende kasutamise tervisekahjustustega. Seega pannakse kulud teiste inimeste, sealhulgas tulevikupõlvkondade kanda.

Probleemid tekivad seepärast, et nagu ülejäänud inimesed, juhinduvad ka põlluharijad otsustamisel enda isiklikest huvidest. See mittevastavus levib ülemaailmse turu kaudu edasi. Ettevõtjate, rõivatootjate ja lõpptarbijate makstav hind ei kajasta loodusvarade kasutamise ning kaupade tootmise eeliseid ja puudusi.

See on suur probleem. Enamikus maailmast lähtutakse otsustamisel turgudest ja hindadest, seega kui hinnad annavad tootmise ja tarbimise mõjust eksitava pildi, tehakse ebaõigeid otsuseid. Ajalugu näitab, et turud võivad olla väga tõhus mehhanism, millega suunata loodusvarade kasutamise ja tootmise otsuseid ning maksimeerida majanduslikku heaolu. Samas aga kui hinnad on ebaõiged, siis turg ei toimi.

Kui turg ei toimi: reguleerimine ja piiramine

Copyright: ShutterstockMida saab siis teha? Teatud määral saavad mittetoimivaid turge reguleerida valitsused. Kehtestada saab vee ja pestitsiidide kasutamise eeskirju ning makse, et põlluharijad kasutaksid neid vähem või leiaksid vähemkahjulikke alternatiive. Teisalt saavad valitsused pakkuda metsaomanikele tasu, mis kajastaks metsa kasu ühiskonnale nii riigi kui ka rahvusvahelisel tasandil, ja luua neile sellega alternatiivne sissetulekuallikas. Lahendus seisneb selles, et üksikisiku ja ühiskonna kui terviku stiimulid tuleb kooskõlastada.

Samuti on tähtis anda tarbijatele hinda selgitavat lisateavet. Paljudes riikides kasutatakse üha enam tootmisviise selgitavat märgistust ning nende küsimuste teadvustamiseks ja mõistmiseks korraldatakse huvirühmade kampaaniaid. Kui mõistaksime oma valikute tagajärgi, oleksid paljud meist nõus maksma rohkem või tarbima vähem.

Mõnel juhul peavad valitsused tegema rohkem, kui üksnes turgu reguleerima ja piirama turu rolli ressursside jaotamisel. Nii inimesed kui ka ökosüsteemid vajavad püsimiseks ja heaolu tagamiseks vett. Sageli väidetakse isegi, et inimestel on õigus piisavale joogiveele, toidule, kanalisatsioonile ja tervislikule keskkonnale. Seega võivad valitsused olla kohustatud tagama selliste vajaduste täitmise, enne kui nad lubavad turgudel ülejäänud ressursse jagada.

Burkina Fasos on valitsus ja rahvusvahelised partnerid keskendunud sellele, et täita inimeste põhivajadus saada juurdepääs puhtale joogiveele. Kuigi puhta joogiveeta on veel elanikest veerand, on praegune olukord väga suur edasiminek võrreldes 20 aasta taguse ajaga, mil puhta joogiveeta oli elanikest 60 %.

Muutuvad stiimulid

Üle maailma reguleeritakse ja piiratakse avatud turge, kasutades samas nende paljusid eeliseid. Praegu annavad turuhinnad aga sageli eksitavat teavet, mille tagajärjeks on nii tootjate kui ka tarbijate ekslikud otsused.

Kui turud toimiksid korralikult ning hinnad kajastaksid kõiki tegevuse eeliseid ja puudusi, siis kas Burkina Faso toodaks puuvilla?

Seda on küll raske kindlalt väita, kuid tundub üpris tõenäoline, siis see nii ei oleks. Burkina Faso taolise väga vaese, merepiirita ja väheste loodusvaradega riigi jaoks lihtne tee heaoluni puudub. Puuvillakasvatus pakub vähemalt olulist sissetulekut, mis võib luua majanduskasvu ja parema elujärje saavutamise aluse.

Ent puuvillatootmise jätkamine ei tähenda, et tingimata peaks edasi kasutama vee- ja pestitsiidimahukaid tootmistehnoloogiaid. Samuti ei pea sellega vähenema metsa pindala. Alternatiivsed meetodid, näiteks mahepuuvilla tootmine, võimaldavad vähendada vee kasutamist ja täielikult loobuda pestitsiididest. Mahepuuvilla kasvatamise otsesed kulud on suuremad – seega on puuvillatoodete hind on tarbijate jaoks suurem –, kuid selle teeb enam kui tasa puuvillakasvatajate ja nende kogukondade kaudsete kulude vähenemine.

Valik on teie

Copyright: ThinkstockPoliitikakujundajatel on kahtlemata tähtis roll tagada turgude selline toimimine, et hinnasignaalid looksid stiimuli teha jätkusuutlikke otsuseid. Küsimus ei ole aga üksnes poliitikakujundajates – olukorda saavad muuta ka teadlikud kodanikud.

Ülemaailmse tarneahela tõttu võivad Euroopa tootjate, jaemüüjate ja tarbijate otsused suuresti mõjutada inimeste heaolu isegi nii kaugetes riikides nagu Burkina Faso. See mõju võib tähendada töökohtade ja sissetulekute loomist, aga ka piiratud veevarude ületarbimist ning kohalike inimeste ja ökosüsteemide mürgitamist.

Lõppotsustaja on siiski just tarbija. Samamoodi nagu poliitikakujundajad saavad suunata tarbimist hindade reguleerimise kaudu, saavad tarbijad anda signaali tootjatele, nõudes neilt säästvalt kasvatatud puuvilla. Järgmine kord, kui lähete ostma uusi pükse, mõelge selle peale.

Lisateave

Geographical coverage

[+] Show Map

Tegevused dokumentidega

Kommentaarid

Registreeruge kohe!
Saatke teade uute aruannete ja toodete ilmumisel. Hetkel on meil 33046 tellijat. Sagedus: 3-4 kirja / kuus.
Teadete arhiiv
Jälgige meid
 
 
 
 
 
Euroopa Keskkonnaagentuur (EEA)
Kongens Nytorv 6
1050 Copenhagen K
Taani
Telefon: +45 3336 7100