Isiklikud vahendid

järgmine
eelmine
punktid

Otse sisu juurde. | Navigatsioonivaatesse

Sound and independent information
on the environment

Oled siin: Algus / Signaalid - Heaolu ja keskkond / Signaalid 2011 / Artiklid / Loodusrikkuste jagamine

Loodusrikkuste jagamine

Muutke keelt
Aastal 2007 Euroopa Liidu 27 liikmesriigis kasutatud 8,2 miljardist tonnist toorainest moodustasid mineraalid 52%, fossiilkütused 23%, biomass 21% ja metallid 4%. (SOER 2010)

 Image © EEA/John McConnico

Tuhandete kilomeetrite kaugusel Euroopast vuravad veoautod tuhandete kaupa mööda Bengali lahe kaldal paiknevat Orissa osariiki. Siin Ida-Indias, India rikkalike mineraalivarude legendaarsetel lätetel, asus vanasti globaalse tööstuslikku majanduskasvu peamine tooraineallikas. Siinsed mineraalivarud kuuluvad endiselt maailma rikkalikumate hulka ning tööstusrevolutsioon võib siin olla alles algamas.

Orissa metsades elavatel kohalikel hõimudel on palju kaotada ja vähe võita. Metsahõimud ei ole hästi kaitstud: nende õigusi ei ole kunagi fikseeritud ega korralikult tunnustatud. Gajapati ringkonna sügavates metsades asuvas väikeses külas elatub abielupaar Gangi ja Sukru Bhuyan lastega metsa ja selle ümbruse andidest.

Umbes 5 kuud aastast elatub pere Raibada küla ümbritseva metsa veeres asuva vähem kui poole aakri suuruse maalapi harimisest. Samal ajal korjavad nad metsast söödavaid vilju, seemneid, puuvilju, ravimtaimi ja ehitusmaterjali (näiteks rohtu). Järgmise nelja kuu jooksul moodustavad metsaannid kogu nende toiduvaru. Kui metsa poleks, jääksid nad nälga. Ülejäänud kolm kuud aastast on nad sunnitud rändama suurtesse linnastutesse, nagu Bangalore või Mumbai, ning tegema seal lihttööd.

Rikkus maa all, vaesus maa peal

Bengali lahe kaldal Ida-Indias asuv Orissa on rikas paljude mineraalide poolest. Osariiki peetakse üheks India maavararikkamaks piirkonnaks. Orissas leiduvad mineraalid on kvaliteedi poolest maailma paremate hulgas.

Kivisöe, rauamaagi, boksiidi, kromiidi, lubjakivi, dolomiidi, mangaani, graniidi, tina, nikli, vanaadiumi ja vääriskivide rikkalike, suures osas veel uurimata varudega osariik elab praegu üle suurt industrialiseerimisfaasi. Mõne mineraali puhul paikneb Orissas märkimisväärne osa kogu maailmas leiduvatest varudest ja seda mitte üksnes koguse, vaid ka kvaliteedi poolest. Just sellepärast püüavadki rahvusvahelised korporatsioonid üksteise võidu saada õigust nende varade kasutamiseks.

Osa mineraale leiab kasutust Indias, kuid palju eksporditakse riigist Hiinasse, Jaapanisse, Lõuna-Aafrikasse, Venemaale, Koreasse, Taisse, Malaisiasse, Indoneesiasse, Ukrainasse, Nepaali, Ameerika Ühendriikidesse ja muidugi Euroopa Liitu (Ota, 2006).

Meie globaalse maailma lõhed

Orissa oma maa-aluse rikkuse ja maapealse vaesusega on elav näide globaalses maailmas eksisteerivatest lõhedest. Siin saavad kokku ebavõrdsus, lakkamatu iha loodusvarade järele ning sundmigratsioon. Kuigi kaevandamine Orissas toob piirkonnale majanduslikke hüvesid, ei jagune tulu võrdselt. Metsahõimudele läheb kaevandamine kalliks maksma: nende kodud on ohus, sest kaevandusettevõtjad tikuvad üha enam nende maadele.

60% Orissa hõimudest elab piirkonnas, kus maa all peituvad rikkalikud mineraalivarud. Üldjuhul ei ole neil mingisugust dokumenti, mis kinnitaks nende õigusi sellele maale. Mõnikord on hõimuliikmeid ümberasustatud, et viia ellu kaevandus- ja teisi majanduslikku kasu toovaid projekte. Viimastel aastakümnetel, alates 1991. aastast, on koos kiirenenud majandusliku arenguga kasvanud ka ümberasustamiste arv ja suurenenud nende ulatus (Ota, 2006).

Euroopa ressursikasutuse suurenev mõju

Euroopa majanduslik areng ja jõukus sõltub suuresti loodusvaradest. Me vajame rohkem ressursse, kui neid kohapeal olemas on, ja sõltume üha enam mujal maailmas leiduvatest loodusvaradest.

Üle 20% Euroopas kasutatavast toorainest on imporditud. Kaudselt kasutame toorainet veelgi rohkem, sest impordime ka valmistooteid.

Eriti terav on sõltuvus kütuse ja kaevandustoodete impordist. Samas veab Euroopa sisse ka kuivsööta ja teravilja liha- ja piimatööstuse tarbeks. Imporditud on ka üle poole ELis tarbitavatest kalatoodetest. Oleme oma kalavarud juba ammendanud ning nüüd teeme sedasama mujal maailmas.

Loodusvarade kaevandamise ja kaubatootmisega seotud keskkonnamõju, nagu tekitatud jäätmed või tarbitud vesi ja energia, jääb päritoluriikide kanda. Mõju ressurssidele võib olla üsna suur, näiteks arvutite ja mobiiltelefonide puhul võib see mitu korda ületada toote enda mõju. Kuigi keskkonnamõju on suur, kajastub see harva hinnas või muudes tarbijani jõudvates signaalides, mis võiksid mõjutada tema otsuseid.

Teine näide kaupadesse kätketud loodusvaradest on vesi, mida vajatakse paljude eksporditavate toidu- ja kiudainete kasvatuspiirkondades. Tootmine toob kaasa kaudse ja sageli varjatud veevarude ekspordi. Näiteks leiab 84% ELi puuvillaga seotud veekasutusest aset väljaspool ELi, tihti veevaestes, intensiivset niisutust vajavates piirkondades.

Kui looduse hüved vähenevad

Loodusvarade kasutamine on seotud paljude keskkonna- ja sotsiaalmajanduslike küsimustega.

Ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse majanduslikke aspekte käsitlev uuring (The economics of ecosystems and biodiversity – TEEB), mis on üks selle valdkonna peamisi analüüse, heidab valgust seostele bioloogilise mitmekesisuse vähenemise ja vaesuse vahel.

Uuringu TEEB käigus püüdsid teadlased kindlaks teha neid, kes saavad vahetult kasu paljudest ökosüsteemide hüvedest ja bioloogilisest mitmekesisusest. „Vastus sellele küsimusele,” kirjutab ÜRO Keskkonnaprogrammi rohelise majanduse algatuse juht Pavan Sukhdev, „kõlab järgmiselt: need on peamiselt vaesed.” Kõige rohkem on mõjutatud sellised elatise teenimise viisid nagu elatuspõllumajandus, -loomakasvatus, -kalandus ja mitteametlik metsandus – neist sõltub enamik maailma vaeseid (EÜ, 2008).

Bioloogilise mitmekesisuse kadumisel Indias on tõsised tagajärjed naistele, sest see mõjutab rängalt nende rolli korilastena. Orissa ja Chattisgarhi hõimupiirkondades tehtud uuringutest nähtub, et metsade hävitamine on põhjustanud elatise kaotuse, naised peavad metsasaaduste korjamiseks jalgsi läbima neli korda pikemaid vahemaid kui varem ning enam pole võimalik leida ravimtaimi, kuna nende varud on ammendunud. Kõik see vähendab sissetulekut, suurendab töökoormust ja avaldab mõju füüsilisele tervisele. Samuti on tõendatud, et metsarikastes külades on naiste staatus perekonnas suhteliselt kõrgem, kuna nende panus pere sissetulekusse on suurem kui külades, kus vajalikud loodusvarad puuduvad (Sarojini Thakur, 2008).

Euroopas jääb keskkonnaseisundi halvenemise otsene mõju meist sageli kaugemale – vähemalt lühiajalises plaanis. Kuid vaeste jaoks, kes toidu ja peavarju saamisel sõltuvad otseselt keskkonnast, võivad tagajärjed olla rängad. Ühiskonna kõige nõrgemad liikmed kannatavad looduslike süsteemide hävitamise tagajärjel sageli kõige enam, nende saadav kasu aga, kui seda üldse on, jääb väikeseks.

Iga-aastane hinnanguline looduskapitali vähenemine moodustab tavaliselt mõne napi protsendipunkti sisemajanduse koguproduktist. Kui me aga väljendame seda inimlikus mõõtmes, tuginedes võrdsuse põhimõttele ja teadmistele sellest, kes looduse hüvesid vajab (eelkõige vaesed), muutub selliste kadude vähendamise vajadus märksa kaalukamaks.

See kehtib kõikjal maailmas. Maailma vaestel on õigus saada loodusest elatist, mis moodustab nende heaolust poole või isegi rohkem ning mida neil on võimatu asendada (EÜ, 2008).

ForestLooduskapital ja ökosüsteemi teenused

Aruteludes inimkonna suhtest loodusega on kesksel kohal mõisted „looduskapital” ja „ökosüsteemi teenused”. Nende mõistmiseks on vaja järele mõelda, mida looduslikud süsteemid meile tegelikult annavad.

Võtkem näiteks metsad. Metsast võib saada kõikvõimalikku toitu: puuvilju, mett, seeni, liha jms. Mõistliku ja jätkusuutliku majandamise korral võivad metsad pakkuda majandusele ka selliseid ressursse nagu puit. Kuid metsadest on palju enam kasu. Näiteks aitavad puud ja taimkate tagada lokaalsel ja globaalsel tasandil tervisliku kliima, kuna nad seovad saasteaineid ja kasvuhoonegaase. Metsa pinnas lagundab jäätmeid ja puhastab vett. Lisaks on inimesed tihti nõus kaugele reisima, et nautida metsade ilu ja rahu või tegeleda hobidega, näiteks jahiga.

Kõik need teenused – toidu ja kiudainete tagamine, kliima reguleerimine jne – on väärtuslikud. Me oleksime nõus maksma palju masinate eest, mis täidaksid neidsamu ülesandeid. Just seetõttu peame nägema ökosüsteemides kapitali, mis teenib omanikku, kuid toob sageli kasu ka paljudele teistele inimestele lähedal ja kaugel (näiteks kliimat reguleerides). Kui tahame neid ülivajalikke teenuseid ka edaspidi tarbida, on väga oluline säilitada looduskapitali, seega ei tohi me ökosüsteeme liigselt kurnata ega saastada.

Meie metsade bioloogilise mitmekesisuse väärtus

Metsade bioloogilise mitmekesisuse kadumise esmane põhjus on see, et selle väärtust ei mõisteta. Tavaliselt on otsus muuta hektar bioloogiliselt mitmekesist metsamaad põllumajandus- või ehitusmaaks, rajatud sellest saadavatele vahetutele hüvedele. Paljudele ökoloogilistele teenustele, mida metsad pakuvad ja mida ei saa mõõta, pööratakse vähe tähelepanu.

Ravimid India metsades

Lisaks rikkalikule taimestikule ja loomastikule leidub Indias ka üks maailma rikkalikumaid ravimtaimepärandeid. India elanikud kasutavad ravimitena regulaarselt ligi 8 000 taimeliiki, millest 90–95% pärineb metsast. Neist taimedest vähem kui 2 000 on India ravimisüsteemis ametlikult registreeritud. Ülejäänud ravimtaimede kohta kirjalik teave puudub ning see antakse edasi suuliselt pärimusliku teadmisena. Üksnes 49 taimeliiki leiab kasutust tänapäeva meditsiinis.

Bioloogiline mitmekesisus on otsekui inimeste tervisekindlustus – teadmistepank, mis sisaldab võimalikke ravimeid selliste haiguste nagu vähktõbi või AIDS vastu. Näiteks sisaldab kiinapuu koor malaariavastast ravimit. Paraku ei ole me liikide väljasuremise korral tihtipeale teadlikud kahjust, mis ühes sellega ühiskonnale tekitatakse.

Käesoleva jao tekst põhineb aruandel Green accounting for Indian states project: the value of biodiversity in India’s forests (Gundimeda jt, 2006).

Paigalpüsimise võim

Globaliseerimist on tihti kirjeldatud kui liikumist, nt inimeste, kaupade, rikkuse ja teadmiste jms liikumist. Paigalpüsimist või liikumatust ei loeta tavaliselt esmatähtsate inimõiguste hulka. Kuid Orissa metsaelanikud ja paljud teised just seda tahavadki: jääda oma praegusesse elupaika, kust nad leiavad toidupoolist ja peavarju, kus nad on ühenduses oma perekonnaga ning suhtlevad teiste hõimuliikmetega. Kus terved põlvkonnad on end tundnud turvaliselt ja ohutult.

Samal ajal kui inimesed voolavad massidena linnadesse ja linnapiirkondadesse, peaksime mõtlema sellele, kuidas võimaldada inimestel jääda paigale.

Geographic coverage

Tegevused dokumentidega

Kommentaarid

Euroopa Keskkonnaagentuur (EEA)
Kongens Nytorv 6
1050 Copenhagen K
Taani
Telefon: +45 3336 7100