Isiklikud vahendid

järgmine
eelmine
punktid

Otse sisu juurde. | Navigatsioonivaatesse

Sound and independent information
on the environment

Oled siin: Algus / Artiklid / Merekeskkond

Merekeskkond

Muutke keelt
Mere elurikkus on ohus

Türgi Çanakkale provints asub kummalgi pool Dardanellide väina, mis ühendab Marmara merd Egeuse merega ning mis eraldab Euroopat ja Aasiat. Just siin toimus seik müütilise Trooja puuhobusega, mida Homeros kirjeldab „Iliases”, samuti I maailmasõjas 130 000 sõduri elu nõudnud Gallipoli lahing. Tänapäeval on Çanakkale sadamas ankrus arvukalt värvikaid jahte, mis külastavad seda rikka ajaloo ja mütoloogiaga piirkonda.

Rannikut mööda vaid mõne kilomeetri kaugusel Behramkales, kust avaneb võrratu vaade Edremiti lahele, kohtume Saim Eroliga. Ta on üks väheseid tegutsevaid kalamehi, kes on alles jäänud siia väikesesse kuulsa Ateena templi asukohta rajatud kalurikülla. „Eile panin üle 700 meetri võrku. Kokku püüdsin vaid neli meripoisurit. Isegi paadimootori diislikütus maksis rohkem!” pahandab Saim, kes on nendes vetes kalastanud üle 20 aasta.

Kalade arvukuse vähenemine ja kalapaatide arvu suurenemine on kohalike jaoks valus tõsiasi. Vaadates oma kuuemeetrist paati ja seejärel suuremaid laevu eemal merel, lisab ta: „Teadsin selle ranniku kohta kõike – kuidas ja millal kala püüda. Olud on aga muutunud. Minu teadmised ei tundu enam paika pidavat. Meri on muutunud.”

Viimase 20 aasta jooksul on selle piirkonna avastanud turistid. Enamik kalureid on kalastamisest loobunud ja teenib nüüd elatist turiste kaugetele, üksnes paadiga ligipääsetavatele randadele viies. „Vähemalt võimaldab see neil talveks veidi raha kõrvale panna,” räägib pensionärist õpetaja ja harrastuskalur Hasan Ali Özden. „Sivrices, siit kümmekond kilomeetrit lääne pool, näkkab kaluritel rohkem. Vahetevahel satuvad nad mõõkkalade rändeteedele. Ja see tähendab suurt raha. Aga külluslikku saaki ei ole olnud juba aastaid.”

Kliimamuutuste, võõrliikide ja hapestumise kolmekordne mõju

Kalapüük sõltub ülimalt suurel määral mere ökosüsteemide heast seisundist, mida omakorda mõjutavad kliimamuutused.

Istanbuli Ülikooli professor Nuran Ünsal märgib, et kalade rändeteekonnad on muutunud ja see on mõjutanud kalavarusid. Majanduslikult väärtuslikud siirdekalad, näiteks Atlandi pelamiid, sinikala ja makrell, rändavad sügisel lõunasse Vahemerre ning kevadel põhja Musta merre kudema. Läbi Türgi väinade rändavate kalade arv on aga aasta-aastalt pidevalt vähenenud.

„Veetemperatuuri ja vajalikke hoovuseid tekitavate hooajaliste tuulte muutused on nende rändeteekonda häirinud,” selgitab professor Ünsal. „Sellised liigid vajavad väga kindlaid tingimusi, mis tagaksid õige veetemperatuuri ja toidukoguse ning ka piisavalt aega kudemiseks.

20 aastat tagasi rändasid nad lõunasse septembris. Et Musta mere veetemperatuur on nüüd kõrgem, ei pea nad lõunasse liikuma enne oktoobri keskpaika või novembri algust. See tähendab, et nad viibivad Vahemeres lühemat aega ning selle tagajärjel on neid põhja naastes omakorda vähem ja nad ise on väiksemad.”

Soojemates vetes satuvad kalad nõiaringi – kohanedes kiireneb nende ainevahetus. Nad kasvavad kiiremini, kuigi täiskasvanud kala suurus on sageli väiksem, ning vajavad kiirema ainevahetuse tagamiseks rohkem toitu ja hapnikku. Samal ajal väheneb veetemperatuuri tõustes vee hapnikusisaldus. Paljudel kaladel tekib hapnikupuudus – nende hapnikuvajadus kasvab, kuid vees ei ole piisavalt hapnikku.

Kliimamuutused mõjutavad ka merevee soolsust, happelisust ja kihistumist. Tagajärjed võivad olla katastroofilised – korallrahude hävimine, võõrliikide ja haiguste levik, peamiste röövliikide kadumine ning lõpuks mere kogu toiduahela lagunemine.

Võõrliigid

1980. aastate lõpus tabas mitme teguri koosmõju tagajärjel krahh Musta mere anšoovisevarusid. Põhjuste hulka kuulusid ülepüük, toitainete liigne juurdevool (eriti Doonau jõest), kliimamuutustest tingitud kõrgem veetemperatuur ning uue liigi – Atlandi põhjaosast pärit kammlooma Mnemiopsis leidyi – sissetung piirkonda.

Tõenäoliselt kaubalaevade ballastvee kaudu Musta merre sattunud kammloom toitub nii kalavastsetest kui ka anšoovise toiduks olevatest organismidest. 1990. aastatel toodi Musta mere ökosüsteemi juhuslikult veel üks võõras kammloomaliik – peamiselt üksnes kammloomast Mnemiopsis leidyi toituv ja samuti Atlandi põhjaosast pärit Beroe ovata. Tänu selle kammloomast Mnemiopsis leidyi toituva liigi sissetoomisele, madalamatele temperatuuridele aastatel 1991–1993, toitainete juurdevoolu vähenemisele ning krahhist tingitud püügi piiramisele on surve anšoovisevarudele teataval määral vähenenud. Sellest ajast alates on Musta mere ökosüsteemis ilmnenud mõningaid taastumismärke.

Samalaadseid muutusi on täheldatud ka Läänemere ökosüsteemis. Ülepüügi ja kliimamuutuste tagajärjel on Läänemere peamisteks kalavarudeks saanud tursa asemel räim ja kilu.

Teadlikult või juhuslikult sisse toodud võõrliigid võivad kahjustada inimesi, ökosüsteeme ning algseid taime- ja loomaliike. Algaval sajandil süvendavad kliimamuutused ning hoogustuv kaubandus ja turism võõrliikide probleemi veelgi.

Sinised süsinikuhoidlad: happelisus muutub

Ookeanid on tohutud sinised süsiniku (st süsinikdioksiidi) hoidlad. Need on planeedi suurimad süsinikuhoidlad, jättes kaugele maha maapealsed hoidlad, nagu metsad. Ookeanid on looduslike hoidlatena edukalt toiminud palju aastatuhandeid, kaitstes planeeti kasvuhoonegaasidest põhjustatud äkiliste kliimamuutuste eest. Praegu kasvab süsiniku kogus atmosfääris aga kiiremini, kui seda suudavad siduda pinnas ja ookeanid.

Suuremate süsinikdioksiidikoguste sidumine atmosfäärist on ookeanide keskmist happesust suurendanud. 2100. aastaks on ookeanid aga tõenäoliselt happelisemad kui millal tahes viimase 20 miljoni aasta jooksul. Hapestumise tõttu kahaneb karbonaatiooni sisaldus, mida on vaja kaltsiumkarbonaadi kahe vormi, aragoniidi ja kaltsiidi moodustamiseks, mis on paljude mereorganismide kestade ja luustike koostisained.

Euroopas on teadlased viimasel ajal täheldanud muutusi mere toiduahela esimesel astmel olevate mikroorganismide kestades ja toestes. Väiksem lubjastumine kahjustab tõenäoliselt kohe nii nende organismide ellujäämisvõimalustele kui ka nendele arvukatele liikidele, kes neist toituvad.

Eriti suures ohus on korallid, kes ehitavad lubjastumise abil oma toest – sellest koosnevadki korallrahud, kus elab ligikaudu kaks miljonit liiki vee-elustikku ja millest saavad maailma arengumaad veerandi kalasaagist.

Hapestumise tagajärjed on aga palju tõsisemad kui lihtsalt selle otsene mõju mereorganismide lubjastumisele. Happelisem vesi võib oluliselt kahjustada selliseid hapnikku vajavaid liike nagu kalmaar (11). Kuigi ookeanide hapestumise kõiki tagajärgi ei ole veel täielikult leitud, hävib hinnangute kohaselt igal aastal kuni 7% nendest sinistest süsinikuvaramutest – see on seitse korda rohkem kui 50 aastat tagasi.

Nagu metsadel, on ka mere ökosüsteemidel kliimamuutuste vastases võitluses otsustav roll. Ükskõik kumma kadumine oleks katastroofiline, ent siiani ei suuda me täielikult aduda, kui kiiresti ookeanide pinna all kihav elu tõenäoliselt muutub.

Jaht üksikutele merre jäänud kaladele

Peamine süüdlane meie merede kalapuuduses on ülepüük. Euroopas on pilt üsna trööstitu – Kirde-Atlandi, Läänemere ja Vahemere kaubanduslikest kalavarudest ligikaudu 90% kannatab ülepüügi all. Neist ligi kolmandikus on ülepüük niivõrd suur, et kalavarude taastumise võime võib jäädavalt langeda.

Üksnes viimase kümnendi jooksul on Euroopa Liidu väljapüük vähenenud kolmandiku võrra 12 ning Euroopa kalakasvatus ei ole suutnud seda kahanemist korvata. Alates 1973. aastast on ülemaailmne kalatarbimine inimese kohta enam kui kahekordistunud; eurooplased tarbivad aastas keskmiselt 21 kg kala, mis mõnevõrra ületab maailma keskmist (17 kg), kuid jääb alla tarbimisele USAs, Hiinas ja Kanadas (ligikaudu 25 kg). Tarbimiserinevused Euroopa Liidu piires on märkimisväärsed, ulatudes Rumeenia 4 kilogrammist inimese kohta kuni Portugali 57 kilogrammini.

Euroopa nõudluse täitmiseks veetakse ligikaudu kaks kolmandikku kalast sisse mujalt 13. Seega mõjutavad eurooplased kalavarusid ja kalakasvatusi kõikjal maailmas. Tänapäeval tunnevad tarbijad, töötlejad ning jaemüüjad ülepüügi pärast üha enam muret ja nõuavad sageli tagatisi selle kohta, et tarbitav ja müüdav kala on saadud nõuetekohaselt majandatud ja säästva kalapüügi teel. Enamiku Euroopa vete kalavarude korral on selliseid tagatisi anda aga keeruline.

Euroopas praegu toimuva ühise kalanduspoliitika 14 ümberhindamise käigus käsitletakse kalandust uuest vaatenurgast, mis on merenduse ja keskkonna seisukohast laiem 15. Palju suuremat rõhku kavatsetakse panna väljaspool Euroopat toimuva kalapüügi keskkonnahoidlikkusele ning vajadusele majandada ja kasutada loodusvarasid vastutustundlikul viisil, seadmata ohtu nende tulevikku. Oluline on jälgida, kuidas see uus lähenemisviis sobitub Euroopa kalapüügi kaitsmise rahvusvahelisse korda ning kavandatavasse üleilmse merekeskkonna korrapärasesse hindamisprotsessi.

Merekeskkonna üleilmse hindamise suunas

2002. aasta ülemaailmsel säästva arengu tippkohtumisel kokku lepitud Johannesburgi tegevuskava hõlmas konkreetseid kalavarude majandamise eesmärke, sealhulgas kalavarude taastamist maksimaalsele tasakaalustatud toodangule vastavale tasemele aastaks 2015. Samuti määrati tegevuskavas kindlaks vajadus kehtestada ÜRO juhtimisel rakendatav korrapärane ülemaailmne merekeskkonna seisundi aruandlus- ja hindamisprotsess, mis hõlmab nii praeguseid kui ka prognoositavaid sotsiaalmajanduslikke aspekte ning tugineb juba tehtud piirkondlikele hinnangutele.

Selle olulise sammuga tunnistati vajadust üleilmsete ühisvarude kaitsmise ja säästva majandamise kooskõlastatud rahvusvaheliste jõupingutuste järele. See oli esimene samm konkreetses tegevusprotsessis, mille eesmärk on tagada riikide pühendumine säästvale ja sihtotstarbelisele pikaajalisele tegevusele.

ÜRO Peaassamblee kinnitas ettepaneku 2005. aastal 16 ja tunnustas 2009. aastal ekspertrühma tööd seoses üleilmse hindamise jaoks vajalike teaduslike aluste loomisega. Nagu aga kõigi rahvusvaheliste protsesside korral, võtab ka üleilmse aruandluse ja hindamise korrapärase protsessi rakendamine mõne aasta aega.17

 

11. "Our Endangered Oceans", Dr. Richard Moss, WWF

12. Eurostat, Euroopa Komisjon, komisjoni talituste töödokument „Kaalutlused seoses ühise kalanduspoliitika edasise reformimisega”.

13. Euroopa Komisjon: http://ec.europa.eu/trade/creating-opportunities/economic-sectors/fisheries/statistics/#stats.

14. Euroopa Liidu lepingutes on kalavarude majandamine sätestatud ühenduse ainupädevuse valdkonnana. Selle põhjuseks on asjaolu, et kalad liiguvad üle riikide halduspiiride ning kalurid on neile järgnenud ammu enne majandusvööndite kehtestamist ja ühise kalanduspoliitika loomist. 2009. aastal avaldas Euroopa Ühenduste Komisjon rohelise raamatu, milles kirjeldatakse teatud kõige pakilisemate Euroopa kalavarudega seotud probleemide lahendamiseks vajalikke muudatusi. „Ühise kalanduspoliitika reform”, Brüssel, 22.04.2009, KOM(2009)163 lõplik.

15. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/56/EÜ, 17. juuni 2008, millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik (merestrateegia raamdirektiiv) (ELT L 164, 25.6.2008).

16. ÜRO Peaassamblee resolutsioon nr 60/30 ookeanide ja mereõiguse kohta.

17. ÜRO Peaassamblee resolutsioon nr 61 ookeanide ja mereõiguse kohta.

 

Geographic coverage

Tegevused dokumentidega

Kommentaarid

Euroopa Keskkonnaagentuur (EEA)
Kongens Nytorv 6
1050 Copenhagen K
Taani
Telefon: +45 3336 7100