Isiklikud vahendid

järgmine
eelmine
punktid

Otse sisu juurde. | Navigatsioonivaatesse

Sound and independent information
on the environment

Oled siin: Algus / Artiklid / Euroopa põllumajandus: kuidas muuta toit taskukohaseks, tervislikuks ja „roheliseks”

Euroopa põllumajandus: kuidas muuta toit taskukohaseks, tervislikuks ja „roheliseks”

Muutke keelt
Et toota piisavalt toitu, tugineb Euroopa intensiivsele põllumajandusele, mis mõjutab keskkonda ja meie tervist. Kas Euroopa saaks toota toitu keskkonnasõbralikumal viisil? Esitasime selle küsimuse Ybele Hoogeveenile, kes juhib Euroopa Keskkonnaameti (EEA) töörühma, mille ülesanne on uurida ressursikasutuse mõju keskkonnale ja inimeste heaolule.

 Image © G. Karadeniz / EEA

Hiljuti avaldatud EEA säästva arengu näitajate aruandes käsitletakse toitu kui üht peamist keskkonnale mõju avaldavat süsteemi. Mis on toidusüsteem? Kuidas see meid mõjutab?

Mõiste „toidusüsteem” ühendab kõiki protsesse ja taristuid, mis on loodud toidu tootmiseks ja tarbimiseks. See hõlmab põllumajandust, kauplemist, jaemüüki, transporti ja tarbimist. Toit on inimese esmavajadus. Toit peab olema kättesaadav ja lisaks ka kvaliteetne, st saastamata ja taskukohane.

Meie tervis ja heaolu ning toit on tihedalt seotud. Nii alatoitumus kui ka ülekaalulisus on terviseprobleemid, mis on seotud vahetult toiduga. Põllumajandus on osaline ka kliima muutumises ning õhu ja vee saastumises, mis võivad inimese tervist ja heaolu kaudselt kahjustada.

Põhjalikumalt uurides näeme, et põllumajandusel on väga tähtis sotsiaalmajanduslik roll. Paljudes maakogukondades on see kohaliku majanduse tugisammas, see mõjutab elulaadi ja koostoimet loodusega, millel on meie jaoks kultuuriline ja meelelahutuslik väärtus. Viis, kuidas me toitu toodame, mõjutab meie kodumaastiku atraktiivsust.

Kas Euroopas võib täheldada toidu tootmise ja tarbimisega seotud eripärasid ja suundumusi?

Üldiselt on Euroopas olemas kaasaegsed põllumajanduslikud tootmissüsteemid ja põllumajandustegevuseks sobiv maa. Tootlikkus hektari kohta on oluliselt tõusnud, eriti 20. sajandi teises pooles. Arvestades põllumajandusmaa ja kliimatingimuste erinevust, on Euroopa tootevalik suur. Kuid Euroopa ka impordib – põhiliselt loomasööta, värsket puu- ja köögivilja – ning ekspordib peamiselt töödeldud toiduaineid.

Tarbimise vallas on viimastel aastatel toitumistavad mõnevõrra muutunud. Näiteks on viimase viiekümne aasta jooksul oluliselt kasvanud punase liha tarbimine. Samas on 1995. aastaga võrreldes veiseliha tarbimine vähenenud 10% inimese kohta. Eurooplased söövad rohkem linnuliha, kala ja mereande, puu- ja köögivilju.

Milliste probleemidega seisavad Euroopa toidusüsteemid silmitsi järgmistel aastakümnetel?

Euroopas on kaks tõsist probleemi. Esimene neist on sotsiaalmajanduslik. Linnastumine ja sellega seotud elulaadi muutused näitavad, et põllumajanduse kui majandustegevuse köitvus langeb. Talupidajate arv Euroopas kahaneb ja nende keskmine vanus kasvab. Raske on säilitada põllumajandustegevust, eriti madala tootlikkusega piirkondades. Osa põllumajandusmaast on maha jäetud ja see mõjutab mitmeti kohalikku majandust, eriti piirkondades, kus põllumajandustegevus aitab loodust kaitsta.

Teine probleem on tootmise intensiivistumine. See tähendab kõrgemat hektarisaaki mahtude tõstmise, mehhaniseerimise, kuivendamise, niisutamise ning väetiste ja pestitsiidide kasutamise abil. See suurendab kasumlikkust ja tähendab ühtlasi, et me vajame põllumajandustootmiseks vähem maad. Teisest küljest vähendab see põllumajandusmaa elurikkust ja suurendab pinnase, jõgede ja järvede reostust.

Ka kliimamuutus mõjutab põllumajandustootlikkust kogu Euroopas. Paljudes piirkondades võib tekkida vajadus kohaneda vegetatsiooniperioodi ja sademete hulga muutustega.

Kas Euroopal on võimalik intensiivselt põllumajanduselt üle minna ekstensiivsele?

Madala tootlikkusega süsteemidele üleminek oleks ebareaalne ja pärssiv. Me ei saa endale lubada nii majanduse kui ka keskkonna seisukohalt ebatõhusat põllumajandust. Samal ajal peame vähendama põllumajandusest pärinevat reostust. See seab meid dilemma ette. Ka mahepõllundus (ilma pestitsiidide ja väetisteta) võib olla intensiivne, ent annab hinnanguliselt umbes 20% vähem saaki kui intensiivpõllumajandus. Et toota samas koguses toitu ka edaspidi, oleks vaja põllumajandusele rohkem maad eraldada.

Ka sellisel muutusel oleks üleilmne mõju. Et EL on üks suuremaid toidu tootjaid ja eksportijaid, mõjutaks toodangu oluline vähendamine ülemaailmset tootmist ja seeläbi toiduainete hindu. Toiduhindade tõus puudutab kõiki ühiskonna rühmi, eriti madala sissetulekuga peresid. See läheks vastuollu toidu kättesaadavuse ja taskukohasuse eesmärgiga.

Kuidas näeks välja ideaalne stsenaarium?

Põllumajandus jääb alati üheks peamiseks tegevuseks, mille kaudu inimene mõjutab keskkonda. Siiski saab seda mõju mitmel viisil vähendada. Üleminek innovaatilistele väheste sisenditega süsteemidele (nt mahe- ja täppisviljelusmeetodite rakendamine) näib olevat parim viis edasiliikumiseks.

Tootmise täiustamisest ilmselt ei piisa, arvestades kogu maailmas kasvavat nõudlust toidu, kiudainete ja energia järele. Tõhustada tuleb ka toidusüsteemi teisi osi, näiteks transporti, jaemüüki ja tarbimist.

Suuri maa-alasid kasutatakse loomasööda tootmiseks, et sööta kariloomi liha saamiseks. Toitumistavade muutmine liha osakaalu vähendamiseks ja köögivilja osakaalu suurendamiseks leevendaks kindlasti survet maakasutusele kogu maailmas. Või võtame toidujäätmed. Euroopas visatakse ära 30–40% toodetud toidust. Toidujäätmed tekivad juba põllul, seejärel transportimisel, jaemüügil ja ka kodudes. Me kulutame igal sammul maad, vett ja energiat toidu tootmiseks, mida me isegi ei tarbi.

ELi ühtsel põllumajanduspoliitikal on siin tähtis roll. Hiljutised reformid vähendavad tunduvalt talupidajatele tehtavate maksete ja nende toodangu hulga vahelist seost. Rahalise toetuse saamiseks tuleb täita keskkonnaalaste õigusaktide nõudeid ja mõned keskkonnahoiu meetmed on kohustuslikud. See aitab vältida ületootmist ja leevendab survet keskkonnale, kuid teha saaks veelgi rohkem, näiteks vähendada sõltuvust mineraalväetistest ja pestitsiididest.

Põllumajandus konkureerib maa pärast ka energeetika (biokütused), elamu- ja linnamajandusega. Parem ruumiplaneerimine (kus edendada intensiivset põllumajandust, kus säilitada ekstensiivne, väheste sisenditega põllumajandus) aitaks samuti maad tõhusamalt kasutada ja vähendada inimese survet keskkonnale.

Seega näeb ideaalne stsenaarium ette olemasolevate ressursside, eriti maa ja vee tõhusama kasutamise. Meie äsja avaldatud säästva arengu näitajate aruandes vaadeldakse ressursside kasutamist laiemalt ja seostatakse toidusüsteeme teiste peamiste süsteemidega, nagu energia, kodumajapidamised ja materjalid.

Ybele Hoogeveen

Intervjuu avaldati EEA detsembri 2013 infolehes nr 2013/2

Geographic coverage

EEA Member Countries (EEA32)
Tegevused dokumentidega

Kommentaarid

Euroopa Keskkonnaagentuur (EEA)
Kongens Nytorv 6
1050 Copenhagen K
Taani
Telefon: +45 3336 7100