Linnakeskkond

Linnalisel arengul on tugev Euroopa mõõde. Linnad ja neid ümbritsev maa mõjutavad üksteist vastastikku ning linnad avaldavad keskkonnale mõju suuremal maa-alal, kui nad ise hõlmavad. Linnade arengut ergutavad ka välised tegurid, nagu demograafilised muutused, liikumisvajadus, üleilmastumine ja kliimamuutused. Leibkondade suuruse vähenemine ja rahvastiku vananemine eeldatavasti suurendavad järgmistel kümnenditel survet keskkonnale. Teabe- ja sideteenuste ning tehnika jätkuv areng toob linnasüsteemidesse uusi olulisi kvalitatiivseid muudatusi.

Linnad toimivad arengumootorina, olles sageli paljude kultuuriliste, intellektuaalsete, hariduslike ja tehnoloogiliste saavutuste ning uuenduste liikumapanev jõud. Kuid praeguste uute, hajaasustust soodustavate linnaarengu suundumuste tulemuseks on suurenenud energia-, loodusvarade, transpordi ja maa tarbimine, mistõttu suureneb kasvuhoonegaaside heide ning õhu- ja mürasaaste sageli üle seadusliku või inimestele ohutuks tasemeks kehtestatud soovituslike normide piiri.

Kogutarbimine, energia- ja veekasutus ning jäätmeteke kasvavad koos linnaleibkondade arvu suurenemisega. EEA valglinnastumise aruandest selgub, et enam kui veerandile Euroopa Liidu territooriumist on maa kasutamine linnamaana avaldanud otsest mõju: ajavahemikus 1990–2000 on valglinnastumise tõttu täitunud maa-ala, mis on viis korda suurem kui Suur-London. See on toimunud peamiselt endisel põllumajandusmaal, millega on kaasnenud oluliste ökosüsteemiteenuste kadumine, nagu toidu tootmine, kaitse üleujutuste eest ja bioloogiline mitmekesisus.

Ökoloogilise jalajälje mõiste osutab, kui palju maad ja vett vajab üksikisik, linn või riik selleks, et toota tarbitavad loodusvarad ja absorbeerida toodetavad jäätmed. Suur-Londoni ökoloogiline jalajälg on näiteks 293 korda suurem kui linna enda pindala ning kaks korda suurem kui Ühendkuningriigi territoorium.

Aruanne Õhusaaste Euroopas ajavahemikul 1990–2004 näitas, et heidete vähenemisele vaatamata põhjustavad tahkete osakeste ja troposfääriosooni suur kontsentratsioon endiselt probleeme paljudes linnades ja linnalähedastel aladel. Tahkeid osakesi peetakse üldiselt praegu inimtervisele peamiseks ohuks, mida tekitab õhusaaste. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul võib ligikaudu 100 000 surma aastas seostada Euroopa linnade välisõhu saastatusega, mis vähendab keskmist eluiga keskmiselt aasta võrra.

Õhusaaste ja müraprobleemide peamine põhjus on mootorsõidukiliikluse tihenemine, millega kaasneb ka rohelise ja vaikse ruumi vähenemine linnakeskustes. See ajendab inimesi kolima linnadest välja eeslinnadesse ja linna ümbrusse. Uued hajaasustusega alad viivad individuaaltranspordi suuremale kasutusele, mis süvendab olemasolevaid probleeme.